Jōulud, aastavahetus ja lahkumispidu

Juba neljandad järjestikused jōulud välismaal, seekord ilma kaasa vōetud sōprade ja pereliikmeteta.

Tee mis tahad, aga sellises troopikas lihtsalt ei teki jōulutunnet, kohe üldse mitte. Meile omasel jōululaupäeval olin muidugi täispika päeva tööl, sest sel päeval ei tähista siin keegi jōule. Läksin pikal lōunapausil ühte linna parimasse šokolaadi kohvikusse, sōin šokolaadist pungil ja veelkord šokolaadiga üle valatud magistoitu ja üritasin vähegi jōulutundel ligi lasta tulla. No ei ole see sama mis glögitops käes läbi lumise ja jōulukaunistustest pungil vanalinna jalutada...

Järmisel hommikul sōitsin sōbraga mu 'Uus-Meremaa perekonna' juurde perekondlikult jōule tähistama. Kingid jagatakse siin riigis 25nda hommikul ja üldse mitte luuletuse vōi laulu vastu, täitsa niisama. Lōunaks sōime ahjusinki ja erinevaid salateid, et ōhtusöögile ruumi jätta. See oli ilmselgelt hea mōte, arvestades, et ōhtuks sōime hunniku liha, ahjus küpsetatud juurviljadega ja sellele järgnevalt kolm magustoitu. Kolm! Loomulikult ka jōuludele omaselt Pablova't. Eestis jōule tähistades pole magustoit kunagi väga tähtsal kohal ja minu arvates on Eestile omaselt pidulik ōhtusöök palju mōistlikum, sest lōunasöögile erilist rōhku ei panda ja nii on palju lihtsam ülesöömist vältida. Loomulikult on siinseks traditsiooniks 'christmas crackers', mis tuleb kōrvalistujaga puruks tōmmata. Kōik saavad paberist tehtud krooni, väikse nänni ja paberile kirjutatud nalja.

Jōulu teine püha on väga spordile orienteeritud. Istutakse kodus ja jälgitakse erinevaid spordialasid, mina sōitsin selle asemel aga Auckland'isse tagasi, et Lätist pärit sōbrannaga ise tehtud piparkoogi taignast piparkooke teha. Taignarulli asemel kasutasime küll veinipudelit, aga mis sellest :D piparkookidele eelnes grillimine, tavaläraselt ongi siinne jōulueine üldiselt grillil valmistatud.

Aastavahetus oli sel aastal veidi teistsugune. Jōudsin töölt koju vaid pool tundi enne südaööd, et näha hotelli katusel vist kōige lühemat ilutulestikku. Uuele aastale siin eriti rōhku ei pöörata ja ise ilutulestikku lasta ei lubata.

Viimased nädalad möödusid muidugi imekiirelt nagu oligi karta. Nägin veel sōpru, keda olin tahtnud näha ja otsustasime ühes kohalikus pargis mu äramineku puhul grillida. Cornwall park on selleks ideaalne, nii suurtele kui ka väikestele. 

Auckland

Jōulupidu

Mäletan nii selgelt kuidas ma Melbourne'i lennujaamas aasta tagasi seadsin endale eesmärgiks kohtuda huvitavate inimestega ja seigelda mööda seda imelist riiki nii palju kui vōimalik. Uskumatu kui palju häid inimesi mu ümber nende mõnede kuudega on kogunenud, kelle ma nüüd omakorda omavahel ära ühendasin :) Hüvastijätt kaastöötajatega oli samamoodi raske. Niivōrd kodune õhkkond on töö juures väga haruldane. Mul on hea meel, et ma juhuse läbi just selle koha otsa sattusin, sest ma õppisin neilt kōigilt nii palju. Selle teise eesmärgi täitmise nimel seiklen viimase kuu mööda Uus-Meremaad ringi, sest elus on nii palju muud kui töö!

Sel aastal sean veel kōrgemad eesmärgid!

Uute seoklusteni,

L.

Rangitoto

Rangitoto on Auckland'i külje all asuv vulkaaniline saar. Ma olin sinna juba ammu tahtnud minna, ōnneks sattusin soodushinnaga piletitele peale, mis muidu on üsna kallid (üle $30 edasi-tagasi 20 minutise sōidu eest) ja nii veetsin vaba päeva saart avastades. Rangitoto'l ei ole ei poode ega ka ühistransporti. Kōik päevaks vaja minev tuleb ise kaasa viōtta, seejuures ka joogivesi. Saarel on mitmeid erinevaid matkaradu. Meie valisime neist ühe pikema, kōigepealt ronisime vulkaani tippu, tee peal läbisime laavatunnelid, mis olid täitsa ägedad, ja seejärel laskusime McKenzie laheni ja naasesime lääneranniku kaudu. Ōnneks oli vahelduvalt pilvine, ehkki sellest hoolimata saime mōnusad jumed. Osoonikiht on Uus-Meremaal kōige hōredam just kevadel, seega vōib ka pilvisel päeval kergesti pōletada saada, rääkimata vulkaanilisest maastikust, mis peegeldab imehästi. Rangitoto't on vōimalik ka mitme päeva jooksul avastada, ent siis tuleb telkimiseks luba hankida.

L.

Bethells ja Whatipu(Omanawhanui)

Tagasi Auckland'i jōudes oli mōnusalt soe, mitte küll päris nii soe nagu Dubai's, aga siiski :) Suve algusega kaasneb Auckland'is mōnusalt niiske troopiline ōhk ja alatihti puhuv tuul. El Nino mōjul sadas mōned nädalad ka päris ohtralt vihma.

Kuna ma teadsin, et mul on vōimalus veel kaks kuud täiskohaga töötada, siis haarasin vōimalusest ja asendasin meelsasti teiste töötunde, et järgnevad kuud rahus ringi seigelda. Mōned korrad jōudsin Auckland'ist välja ka. Mul ōnnestus ära näha lääneranniku veidi vähem tuntud Bethell'si nimeline rand (kus Taylor Swift mōned päevad varem 'Out of the woods' nimelist muusikavideot filmis). Metsik rand nagu enamik lääneranniku randasid, sealt mitte kaugel asuvad ka musta liiva luited. Üsna unikaalne vaatepilt ja üsna avastamata.

Ühe ilusaima vaate avastasin Whatipu's, Omanawanui nimelisel matkarajal. Vaid umbes tunniajane matk nii umbes 300 meetri kōrgusele, aga üllatavalt üks parimaid vaateid. Uus-Meremaal vōiks vist aastaid matkaradu avastada, neid on lihtsalt niivōrd palju. Ideaalne riik aktiivsetele inimestele, kellele meeldib vabas ōhus aega veeta.

L.

Passi vahetus ja viimased kuud Auckland'is

Passi vahetamisega kaasnenud komplikatsioonidest hoolimata jōudsin ilusti Uus-Meremaale tagasi. Kuna ma sain erinevatelt immigratsioonitöötajatelt väga erinevat informatsiooni, siis kirjutan lühidalt kuidas ja mida teha tuleb. Ehk on mōnele järgmisele rändurile kasuks. Nimelt otsustasin Eestis olles passi vahetada, ehkki eelmine pass oleks veel aasta otsa kehtinud. Kuna aga ükski riik alla kuus kuud kehtiva passiga riiki sisse ei taha lubada, ja välismaal passi tegemine on paras peavalu, siis lootsin, et toimisin ōigesti. Tuleb aga välja, et kuna olin juba korra töö ja puhke viisaga riiki sisenenud, siis ainus vōimalus mu elektrooniline viisa teise passiga ümber ühendada oli dokumendid Londonisse saata, milleks mul aga aega ei olnud. Hoidsin siis pöidlaid, kuna mulle oli varem öeldud, et mu riiki sisesemist ei saa garanteerida kui viisa on mitte kehtivas passis, ja lootsin ikka üle piiri saada. Minu ōnneks ajasin Dubai lennujaamas check-in'i teenindaja paraja pataka paberite, ja lisaks ka Austraalia viisaga, mida mul loomulikult vaja ei läinud, aga mille ma igaks juhiks taodelnud olin, parajalt segadusse, nii et ta ei märganud, et mu Uus-Meremaa viisal oli teise passi number ja pikk tagasilend vōis alata. Aucklandi lennujaamas sattusin ōnneks väga abivalmi ametniku otsa, kes mōne minutiga viisa ühest passist teise kandis ja seda seejuures ilma rahata (immigratsiooniamet teatas eelnevalt, et tuleb uuesti viisa eest maksta, mis on absurdne, sest viisast pole mul passis märkigi, kōik on elektrooniline). Kindluse mōttest läksin järgmisel päeval isiklikult immigratsiooniametisse kohale ja sain kinnituse, et viisa on ilusti üles kantud. Mōned kuud hiljem tahtsin uut pangakontot avada, milleks on loomulikult viisa kinnituse koopiat vaja. Läksin siis ilusti uuesti immigratsiooniametisse, seisin ligi poolteist tundi järjekorras ja ajasin ametniku täielikku segadusse, sest ilmnes et mu viisa oli justkui üle kantud, aga ametlik dokument, mis seda tōestaks, oli endiselt mu vana viisaga seotud...oeh. Elektroonilise viisa üle kandmine vōtab kuni 5 tööpäeva ja ei maksa mitte midagi, ehkki oleksin kolmandal päeval kōik peaaegu katki jätnud kui ametnik tagasi helistas ja küsis miks ma viisa tasusid pole veel ära maksnud. Mōned minutid hiljem selgus, et mul oli siiski ōigus ja sain uue paberi mōne päevaga täitsa tasuta kätte. Ōnn, et mul vana pass kaasas oli, muidu oleks pidanud politseilt lisaks veel kaotatud dokumendi tōendit hankima.

L.