Minu Austraalia ja Uus-Meremaa: märts 2015

Auckland

Auckland'isse jõudsin ma väga varajastel hommikutundidel. Bussiga kesklinna poole liikudes nägin päris esimest päikseloojangut Uus-Meremaal. Ma olin näinud hulganiselt pilte Uus-Meremaa loodusest ja looduse erinevatest värvidest ja see oli täpselt see, mida näha olin lootnud! Auckland ise on küll suurlinn nii umbes 1.3 miljoni inimesega, ent kuna linn on ka umbes sada kilomeetrit pikk, siis on kesklinn üllatavalt vaikne. Linnas on mitu keskust, mulle meenutab Auckland midagi Melbourne'i ja Perth'i vahepealset. Selline vaikne, aga omamoodi hubane, merekallas ja rannad on lähedal ja linnas on mitmeid mõnusaid hubaste kohvikutega linnaosi, kui just künklik maastik välja jätta, aga see pidi tervele Uus-Meremaale omane olema. Peaegu iga künka otsast paistab meri :) Aucklandi kitsaimas punktis on ühelt kaldal teiseni vaid 16 kilomeetrit!

Ma olin majutuse esimesteks päevadeks ära organiseerinud, aga kuna Aucklandi keskuses on korteri leidmine äärmiselt keeruline ja ka äraütlemata kallis, siis õnneks lubas sõber mul jääda senikauaks kuni midagi leian. Või noh midagi elamiskõlbulikku leian, sest käisin ikka igasuguseid kortereid ja maju vaatamas...hirmkalli raha eest oleksin võinud näiteks keldris või garaažis elada või siis Indiast pärit noormehega elutuba jagada. Tänan ei! Üleüldse on Uus-Meremaa üllatavalt kallis, palgad on veidi madalamad kui Austraalias, ent hinnad poodides on samad või isegi kõrgemad, transport üsna kallis ja majutus samuti. Kuna working holiday viisa üheks tingimuseks Uus-Meremaal on, et võin vaid kolm kuud ühes kohas töötada, siis olin valmistunud üsna pikaks töö otsinguks. Nõnda veetsin esimesed päevad uute inimestega kohtudes ja erinevaid reisiplaane tehes, samal ajal käisin cv'sid laiali jagamas. Vabadus ei kestnud aga kaua, sest kolmandal päeval olin juba tööle palgatud ja mõned päevad hiljem töötasin juba kahes kohas. Mõnikord piisab vaid teadmisest, et kõik läheb hästi, aga ma ei osanud arvata, et see nii kiiresti juhtub! Tasakaaluks võttis korteri leidmine aga viis nädalat :D

Juba esimesel õhtul viis sõber mind Aucklandi vaateid imetlema, käisime Mount Eden'i ja One Tree Hill'i otsas, Mission Bay's ja erinevates pisikestes linnaosades, mis on kõik omavahel tihedalt seotud. nädalavahetusel sõitsime Piha ja Muriwai randa, käisime Kerikeri juga vaatamas ja erinevates veiniistandustes. Uus-Meremaa veinid on muideks väga head! Nad on peamiselt küll tuntud valgete veinide poolest, ent punased on ka head. Tasub proovida!

Auckland

Esimene õhtu tervitas mind imelise vikerkaarega

Karangahappe road aka K Road (kei road või siis gey road)

Laternafestival Hiina uusaasta puhul

Jah Uus Meremaal leidub troopilist vihmametsa

Piha rand. Üks kuulsamaid surfirandu

Päevitunid varbad mustal liival. Enamus randu on siin vulkaanide mõjul musta liivaga, mis on päikselisel päeval ülikuum!

Surf resque Piha rannas

Muriwai rand, gannet colony madalhooajal. Tipphooajal pidi paksult linde täis olema.

Pikematest väljasõitudest juba varsti.

Ilusaid lihavõtteid!

Tagasi Austraalias

Ma teadsin juba Austraaliast lahkudes, et varsti olen ma tagasi, küll aga ei teadnud ma, et see nii kiiresti juhtub. Reisimisel ja puhkamisel on väga suur vahe. Minu seiklused lähevad enamjaolt reisimise/seiklemise kategooriasse, tihtipeale ei tea ma kus ma järgmisel päeval olen või mis ma täpselt teen. Nii on põnevam, aga samas ka väsitavam. Reisimine on kohati nagu täiskohaga töö, kui mitte aeganõudvam, päriselt ka. Pärast 5. kuud kestnud rännakuid oli ilmselge, et vajasin puhkust. Aega, et mõtteid koondada ja valmistuda uuteks seiklusteks Uus-Meremaal. Mul on väga vedanud, et mul on head sõbrad erinevates maailmanurkades, kes mind alati külla ootavad. Nõnda lendasin pikemalt mõtlemata Tasmaaniasse, elasin mõned nädalad ookeani kaldal meri taustal kohisemas. Ärkasin hommikul muretult, tegin rannas joogat, vaatasin surfareid, jalutasin koeraga, jooksin, käisin matkamas, tutvusin huvitavate inimestega, käisime niisama mööda Tasmaaniat ringi ja tundsin elust rõõmu. Mulle jõudis kohale teadmine, et mul on täielik vabadus. Ma teadsin, et mõne nädala pärast lendan ma täiesti üksinda Uus-Meremaale. Jah, ma olen viimased umbes kaheksa aastat maailma erinevates nurkades elanud, aga ma ei ole kunagi läinud kuhugi teadmata kuhu täpselt, mida tegema ja seda kõike täiesti üksinda. Kui ma olin selgeks saanud, et mul on vabadus minna kuhu tahan, tutvuda kellega tahan ja teha mida ma parasjagu tahan ja mida mu hing heaks arvab, siis saabus rahu. Ma teadsin, et mingil hetkel tuleb taas natuke tööd teha, aga millegagi pole kiire. Mis kõige tähtsam, ma teadsin, et kõik läheb hästi.

Päiksetõus ja joogahommikud. Paljajalu uksest välja, 50 sammu, inimtühi rand, lained, parim viis päeva alustamiseks!

Ka vihmastel hommikutel...

The Bay of Fires lahesopid

Siidpehme liiv varbaid paitamas

Kutsikas all vasakus nurgas. Vaade meie igapäevaselt jalutuskäigult. Lemmik!

Huey :) Nime saanud surfi jumala järgi

Mõnusad hommikud. Tass teed ja merevaade.

Siis kui väljas sadas vihma, mina tegin plaane ja Huey magas maailma kõige õnnelikuma koera mõnusat lõunauinakut :)

Wineglass Bay matk. Eelmisel aastal jäi meil Wineglass Bay ekstreemse kuivuse ja tuleohtlikkuse tõttu nägemata, seekord pidin ära käima!

10 kilomeetrise matka lõpus otsustasin, et tuleb selle mäe otsa ka ronida. Ei, ma ei tee nalja :) Selle mäe nimi on Mount Amos ja see on vaieldamatult üks mu lemmikuid ja väljakutsuvamaid matkasid. Ma nimetaks seda küll rohkem ronimiseks kui matkamiseks, kohati kaljuronimiseks... Rada kui sellist ei ole, on vaid mõned veidi peidus olevad nooled, mis enamjaolt õige suuna kätte näitavad ja kogu tee on libe!

Vihma või veidigi niiskema ilmaga oleks see ilmselgelt võimatu. See kõik on aga vaeva väärt!!

Wineglass Bay vaade Mount Amos'e tipust. Suviselt soe ilm, ent mäe tipus oli üsna tuuline.

Coles Bay poolelt teelt Mount Amose tippu

Tasmaania osutus imeliseks, just nii nagu ma mäletasin. Vaieldamatult üks mu lemmikuid kohti kogu maailmas ja kindlasti lähen varsti jälle tagasi. Ma oleksin sinna pikemakski võinud jääda, aga oli aeg edasi liikuda. Enne Uus-Meremaale lendamist peatusin veel mõned päevad Melbourne'is, tähistasin sünnipäeva ja veendusin, et Melbourne on endiselt mõnus koht elamiseks. Mu Lõuna-Ameerika sõbrad korraldasid mulle pikniku/grilli Yarra jõe kaldal ja kuna sõbral, kelle juures peatusin, oli külas üks teine sõber, kellel oli juhtumisi samal päeval sünnipäev, siis olime oodatud tema sõprade juurde õhtusöögile. Toredad inimesed, palju küünlaid ja ülimaitsev ise tehtud šokolaadikook. Nende lühikeste päevade jooksul õnnestus mul veel ära näha terve hulk sõpru ja endiseid töökaaslasi, et siis rõõmsalt edasi Uus-Meremaale liikuda.

Sünnipäevahommik Yarra jõe kaldal

Gracias!! :)

Pisike hubane köök, toredad inimesed maailma erinevatest nurkadest, ülimaitsev söök ja mõnusad jutuajamised.

PS: neile Eestlastele, kes juba kaks aastat wh viisaga Austraalias on elanud ja siis mõne aja möödudes turistiviisaga tagasi otsustavad minna: olge valmis ristküsitluseks! Mul paluti pärast tunniajast passikontrolli järjekorras seismist kõrvale astuda ja ametnik küsis märkmeid tehes hulganisti küsimusi. Talle hästi ei sobinud, et pärast kahte aastat lähen tagasi sõpru külastama, kuna mul oli ju piisavalt aega seda kahe aasta jooksul teha... Küsis farmitöö kohta ja pidin sõbra andmed andma. Lennupiletit riigist lahkumiseks mul polnud, see oleks ehk natuke aidanud. Viimaks päästis mind Uus-Meremaa viisa ja piisavad rahalised vahendid, ehkki ühtegi dokumenti ta mu pakkumistest hoolimata näha ei tahtnud...

Ja nüüd Uus-Meremaale :)

Taimaa

Ma olen Eestist eemal olnud nüüdseks juba peaaegu poolteist aastat. Kerge või raske, aga need on olnud mu teadlikud valikud. Ma olen juba ammu öelnud, et kui ma kõik oma lemmikinimesed kaasa saaks pakkida, siis võiksin ma elada ükskõik millises maailma nurgas. Samas on tore teada, et väga paljudes riikides on keegi mind ees ootamas, keegi, kellelt nõu küsida ja kellega koos seiklusi ette võtta. Kuna ma teadsin, et ma niipea veel Euroopasse ei naase, siis lendasid osad pereliikmed minuga hoopis Taimaale.

Väike venna, kes on nüüdseks juba 5-aastane, nõustus kohe lennukilt maha tulles käest kinni võtma. Kallistamisega läks Eestlasele kohaselt küll veidi aega :) Juba teel hotelli poole otsis ta kotist välja oma pisikese gloobuse ja teatas, et kui tema suureks saab, siis saab temast maailmarändur, nii nagu mina :) Ma olen juba pikalt mõelnud kuidas lapsest saadik küsitakse, kelleks me saada tahame. Ma mäletan elavalt, kuidas juba lasteaias olid kõigil unistuste ametid teada. Minul polnud õrna aimugi, siiamaani täpselt ei tea. Küll aga tean, mis ma elus korda tahan saata ja see on vast isegi olulisem.

Kuu aega varem olin saanud tuttavaks ühe Ameeriklannaga, kes juba aastaid Krabis elab. Ta võttis mu rõõmsalt Krabis vastu ja andis väga häid soovitusi mida Ao Nang'i läheduses teha ja näha. Krabis ei ole just väga palju vaatamisväärsusi, aga õhtused turud on Aasia moodi toredad, eriti nädalavahetuse turud, kus toiduvalik on laiem. Kindlasti tasub nädalavahetuse turul proovida kookosejäätist, just nimelt sellelt müüjakt, kes seda kookoskestas serveerib. Nomm :)

Sõbranna soovitusel käisime ka tiigritemplit vaatamas, kuhu oli küll 1237 trepiastet, ent väikevenna hoogsal sammul jõudsime puhkuseta kibekiirelt tippu. Teine vahva matk, nii umbes 8km, on Ao Nangist umbes 20 minutise autosõidu kaugusel asuv Tup Kaek. Mäe tipust avanevad vaated on imeilusad, rada suhteliselt avastamata ja läheduses asuvad rannad ühed ilusaimad. Ao Nangi'ist tuleb kindlasti Railey ja Pranang ning pisike hipirand ära näha. Sinna saab longtail paatidega, poolsaarel puuduvad mootorsõidukid ja ühest rannast teise liikumine on omamoodi vahva, eriti üle pisikese kalju veidi peidus olevasse Tonsai hipiranda. Railey on maailmakuulus oma mägironimisseinte poolest. Kaljuronimist mul seekord teha ei õnnestunud, Pranangi lähedal asuvasse laguuni turnisin aga küll. Nõrganärvilistele ei soovita, aga kellel vähegi matkamiskogemust ja tahtmist on, siis tasub kindlasti ära käia!

Tegevustest pungil kahte nädalasse õnnestus veel ära mahutada Khao Sok rahvuspark džunglimatka ja ülimõnusa ööbimisega rahvuspargi ühes kaugeimas otsas asuva järvele ehitatud bungalotes ning loomulikult ei saa üle ega ümber PhiPhi saarest. Õpetasin väikevenna taaskord ujuma ja snorgeldasime mõnuga. Mulle tegi muidugi palju nalja kui mõni kala sattus mööduma ja venna vee all kilgates mu tähelepanu sellele viitas. Väga erinev, ent teistmoodi põnev reis võrreldes mu muude Aasia seiklustega. Mõned pildid erksamatest mälestustest.