Pole just paha, kui igal vabal hetkel (mida mul küll eriti palju ette ei tule, aga ma väga püüan et tuleks ja üsna tihedamini!) on võimalus kaks korrust kõrgemale minipuhkusele minna :) Ma ei nimeta seda õnneks, nagu mulle korduvalt öeldud on, minu meelest on see rohkem karma ja juhuslikult õige ajastuse tulemus.
Järgmisel päeval ilmnes, et hakkan jälle kolima. Korterikaaslased ei olnud selle üle küll eriti rõõmsad, aga mis parata. Ma kolin ühte majja, mida ma mõned kuud tagasi vaatamas olin käinud. Ilmnes, et ma olin omaniku nimekirja esimese kolme sekka valitud (nii umbes 50+ inimese seast) aga kuna ma sel hetkel arvasin, et jään Aucklandi vaid mõneks kuuks, siis valiti minu asemel üks prantslanna, kes aga ootamatult Prantsusmaalt tööpakkumise sai ja seetõttu tuba taas vabaks jääb. Oluliselt parema hinnaga ja seejuures on majaomanik väga huvitav inimene, Maori juurtega. Ilma igasuguse tagatiseta broneeris ta mulle toa ja ütles, et ehkki ta inimesi üldjuhul ei kipu usaldama, usaldab ta mind ja võttis mu heade sõnadega oma perekonda vastu. Samal õhtul läksin sõbranna ja ta pojaga Takapuna randa Aucklandi põhjakaldal, ehk et sõitsime üle mere. Sõbranna, kellega koos me kunagi Machu Picchut vallutasime ja keda ma nüüd veel paar korda näinud olen usaldas ilma igasuguse probleemita oma aasta ja seitsme kuuse poja minu hoolde kui tal oli vaja korraks ära käia. Sellisid juhtumisi on veel ja veel. Uskumatu kui palju on maailmas häid inimesi ja usaldust. Mulle on korduvalt öeldud, et usaldan inimesi liiga kergelt, seejuures tuginen sisetundel. Ilmselgelt paistab see usaldus välja kui mulle samaga vastatakse ja nii ongi hea :)
Selle sama sõbranna poja Lukas alles õpib rääkima, küll aga on tema sõnavaras lisaks lihtsamatele sõnadele sõna 'happy', mida ta väga osavalt ja tihti kasutab. Kui Lukas päevahoius hakkas käima, siis pidasid kasvatajad päeva lõpus lapse emaga pika jutuajamise sellel teemal, et see ei ole normaalne et laps sellises vanuses oma tundeid väljendab. Sellel samal õhtul, pärast seda kui Lukas oli pikalt vees solberdanud ja ilmselgelt oli tal veidi külm (siin on siiski sügis...), tuterdas ta kiirelt minu poole hüüdes 'cuddle, cuddle' (kalli, kalli). Algselt arvasime, et ta tahab lihtsalt kallistada, aga siis mõistsime, et Lukasel oli külm ja ta leidis sellele kiirelt lahenduse :)
Sügisene Auckland
Nii vahva oli kui ta rannas liiva sees üsna suure augu leidis, seda tunneliks kutsus, sinna mõnusalt pikali viskas, maailma mõnusaima näo tegi ja teatas 'Lukas happy' või siis kui ta lõpuks kuivad riided selga sai ja auto taga olevas kongis, ühes käes õun teises käes küpsis, tegi taaskord teatavaks 'Lukas happy'. Maailmas võiks rohkem selliseid pisikesi põnne olla, kes oma rahulolu märkavad ja seda varakult välja näitavad. Paratamatult õpetab see pisikestest asjadest rõõmu tundma :)
L.
