Õunatarkus

Nii umbes 8 nädalat hiljem on meil pooled päevad tehtud. Kohati mõtleme, et oleme omamoodi nagu vangis. Me oleme igat moodi ära nummerdatud, traktor number 5, korjamiskotid 1012 ja 1020 ning siia tulles saime kumbki hunniku asju numbritega 13 ja 14. Salapärane kast sisaldas numbriga taldrikut, kaussi, kruusi, klaasi, kahvlit, nuga, lusikat, lina, tekikotti, tekki, köögi rätikut ja magamiskotti. Ehk et kui midagi on kuskil pesemata või vedelemas, siis on kohe teada kelle oma on sest kõik on nummerdatud :D Kui kaks tuba on 6sed ja üks 3ne, siis sissepääsu kõrval on üksikkong :D Seal elades tuleks ilmselt tõesti vangla tunne. Ehkki korjame juba üsna kiiresti (rekord on senimaani 7 bini kumbki päevas) ja teenime kohati paremini kui eelnevate töödega, siis vabatahtlikult siin väga kaua ei töötaks. Töö on lihtsalt nii rutiinne... ehkki kui end juba voodist välja ja puude vahele veame, siis möödub päev õnneks kiiresti.

An apple a day keeps the doctor away? peaaegu pidas paika, viimasel  nädalal õnnestus kergelt siiski ära külmetada :(

80 päeva on väga erinevate õunapuude otsas veedetud ja oleme õunte kasvatamisest nii mõndagi õppinud. Oleme korjanud fuji, granny smith, royal gala, red delicious, red chiefe ja pink lady nimelisi õunu, osasid on kergem korjata kui teisi. Mõnedel on väga õrn koor ja lühikesed teravad varred, mis tähendab, et õunad võivad korjamise käigus kergelt viga saada. Seega käivad perepojad iga paari tunni tagant meie õunu vaatamas, et ega plekke, kriimustusi peal pole ja kas varred on ikka alles. Lisaks viskavad pilgu peale ka puudele ja nende alusele maale, kui midagi korjamata on jäänud, siis tuleb tagasi minna. Lisaks ei tohi eriti oksi ega õunu maha kukutada. Siin on nii mõnedki selle pärast lahti lastud, lisaks lasti üksa tüdruk lahti kuna ta kotist leiti 6 õuna. Nimelt on meil lepingus kirjas, et ei tohi õunu süüa, ega koju viia, ehkki kõik seda teevad. Kuna meie elame nende maal asuvas majakeses, siis meile pole õunte koju viimise kohta veel märkusi tehtud, meil pole neid ju eriti kellelegi müüa.

Veel on siin vallandatud mustade riietega tööle minemise eest, käte mitte pesemise eest jne. Ehk et kui sa õunaperele millegi pärast ei meeldi, siis leitaks kiirelt põhjus miks sind enam ei vajata. Nüüd hooaja lõpus (mai lõpus/juuni alguses saavad õunad otsa ja algab pruning) on iga nädal uus veidrus, millega hirmutatakse lahti lasta. Vahepeal oli selleks plekiga õunad. Nimelt kui kotti liiga kiirelt tühjendada või õuntega veidi hooletum olla tekivad kergelt muljumisjäljed, mis tähendab et need praagitakse hiljem välja ja lähevad mahlaks (kui aus olla, siis on paljud õunad juba puu otsas plekiga, sest tõstukiga latvadest korjajad on eelnevalt ülevalt kukkuvate õuntega alumised ära muljunud või lihtsalt tõstukiga puusse sõites neid ramminud). Dino’l (farmi omanikul) oli ühel päeval paanika, kuna pakkijad pidid liiga palju õunu välja praakima seega kaevab ta igal õhtul valikuliselt kellegi bin’i ülemise kihi läbi ja kui ühe plekiga õuna leiab, siis lastakse lahti...

Eelmisel nädalal olid juba uued hirmujutud õunte kukutamise kohta. Dino lubas kõik lahti lasta, keda ta näeb kasvõi ühte õuna kukutamas. Nii ta siis piilus koos oma poegadega ridade vahel ja ootas kukkuvat õuna. Tavaliselt ta õunu kontrollimas ei käi, seekord tuli mureliku näoga meie õunu vaatama, mille peale Eleen küsis et kas kõik on ikka korras. Järgmisel hetkel helises tal telefon ja niipea kui ta rääkima hakkas kukutasin ma muidugi õuna maha... Mõtlesin juba et nüüd on õunakorjamisega lõpp, aga õnneks piirdus mu viperus Dino kurja pilgu ja tihedama kontrolliga. Tegelikult on Rizzato’de pere meie vastu muidu üsna sõbralik, kui need hooaja lõpu hirmujutud välja arvata, Dino olevat uutele korjajatele isegi uhkusega rääkinud tüdrukutest kes korjavad 6 bini päevas(üldjuhul korjatakse 3-4). Nüüd korjame meiegi vähem(tavaliselt kumbki 4.5 bini), sest tööpäevad on mõned tunnid lühemad, kuna hommikuse kastega ei saa õrnemaid õunu korjata.

Õunte tervislikkuses hakkasime ka sügavalt kahtlema, kui meid ükskord orgaanilisi õunu korjama saadeti. Orgaanilisi õunu on kokku umbes 6 rida, kui kõiki teisi õunu ilmselt mitusada rida. Väike vahe... Pritsimata õunad on tõelised ubinad ja puu küljes kõvasti kinni, kaetud igasuguste plekkide ja mingi väidetavalt ohutu seenhaigusega. Ühe-kahe ampsu õunad saadetakse Sydneysse ökopoodi, ilmselt lähevad lastele. Samas on orgaanilised puud teistele puudele küllaltki lähedal, seega ei tea kui orgaanilised nad kokkuvõttes ikka on. Ja muideks puid pritsitakse enne korjamist nii umbes 20 korda kui mitte rohkem. Pidevalt on näha masinat mis midagi pritsib, osad on ohutumad segud, teised mitte nii ohutud. Lisaks saavad puud kastmisveega aeg-ajalt väetist. Puude vahed on putukamürki sisaldavaid majakesi täis ja putukamees käib vahel vaatamas kuidas olukord on, vaatab luubiga kuid ja siis vastavalt pritsitakse jälle vajaliku aineta... Ühesõnaga kõik see pritsimine ja tolm ajab tohutult aevastama. Kõige hullem oli savi laadne valge pulber, millega Granny Smith’e (hapukad rohelised õunad) kaetakse, et need päiksega punakaks ei läheks).

Ja muideks õunu korjatakse siin vaid jaanuarist juuni alguseni, aga pakitakse terve aasta. Kui piisavalt tellimusi pole, siis pannakse õunad külmakambritesse vedellämmastikku. Külmakambreid on meie farmis kokku 31!

Veel oleme teada saanud, et kui õunad on korjatud, siis lähevad need pesemisse. (Bin’id tõstetakse vette ja õunad ulbivad välja). Liinidel pestakse õunte loomulik vaha mingi seebi sarnase ainega maha ja pannakse peale tehisvaha. Seejärel kuumutatakse ja pakitakse. Korjamine käib sellistesse kukkurkottidesse, mis käivad külje pealt haakidest lahti, et siis kasti tühjendada. Ükskord kui väga igav oli, lugesin ära, et kotti mahub umbes 100+ õuna ja kasti 25-30 kotti ehk et kasti läheb nii umbes 2500 - 3000 õuna... vist umbes 360 kilo ja kui korjame kahepeale nii umbes 12 kasti päevas, siis tuleb tuhandeid kordi päevas käsi tõsta. Ühesõnaga käelihased muudkui kasvavad :D

Tühjad bin'id, Eleen treileri taga 'aadlipreilina' kaasa sõitmas :)

Done! Järgmise treileri järgi :)

 

Nüüdseks on 88 päeva täis saanud ja kokku korjasime kumbki umbes 386 bini, mis teeb kahepeale märkimisväärse osa aastas korjatavast 10,000 - 15, 000st binist. Ehk et korjasime kumbki nii umbes 1,000,000 õuna. Pole paha :) Tänutäheks korraldas Dino kõigile hooaja lõpu puhul peo, grilli ja karaokega :)

Ja kõigile neile, kes tahavad ka õunu korjama hakata, siis Stanthorpe on selleks õige koht. Töö ei ole iseenesest raske, võtab lihtsalt veidi aega harjumiseks. Mentaalselt on oluliselt raskem kui füüsiliselt, sest iga päev algab uuesti ja väga palju midagi ei muutu. Aga kui tahtmist on siis on korjamisega võimalik rohkem teenida kui pakkimise või ’cherry picker’i (korjad tõstuki moodi asjaga puude latvadest, kuhu redeliga hästi ei ulata)  peal kus makstakse tunnipalka. Tipphooaeg on korjamisel jaanuari lõpust mai lõpuni ja kuna siin arvestatakse farmipäevi vastavalt töötatud päevadele, siis läheb 88 päeva tegemiseks peaaegu 4 kuud, sest tööpäevad on esmaspäevast laupäevani ja mõnikord vihma tõttu korjata ei saa (ehkki meil oli kogu aja jooksul vist 4 päeva kui üldse korjata ei saanud, neist 3 eelviimasel nädalal). Ja eestlased on loomulikult hinnas! Kummalisel kombel jäävad eestlased Rizzatode farmi kõige kauemaks ja kipuvad mõne aja möödudes ka tagasi tulema. Enamik töötajaid ongi kas eestlased või sakslased.

L- 

Cottage & Stanthorpe

Meie farmil on kolm majakest korjajate/pakkijate majutamiseks. Majad on eranditult vaid tüdrukutele ja külalistest tuleb teada anda. Kuna teine maja on hetkel remondis, siis on meid siin hetkel veidi rohkem kui peaks olema. Kokku on meid 16, neist 8 on eestlased, 4 rootslased, 3 sakslased ja 1 hollandlane. Üldse on siin väga palju eestlasi, aga teised töölised elavad kas hostelis või mõnes muus majakeses, seega täpset arvu ei tea, aga ilmselt üle 20.

Maja on meil üllatavalt kaasaegne, värskelt renoveeritud ja tütarlaste meeleheaks on osad seinad roosaks, lillaks, punaseks värvitud. Tiheda päevakava tõttu ei veeda me küll eriti palju aega koos. Äratus on 5.00, eelmisel õhtul on asjad juba valmis pandud mis tähendab et peseme ja sööme kärmelt ja kella 5.30ks oleme uksest välja läinud. Kõnnime farmi, jõuame veidi enne 6.00 kohale, käivitame traktori, võtame korjamiskotid ja sõidame puude vahele. Veidi peale kuute alustame korjamist. Olenevalt millistelt puudelt korjame, aga üldiselt teeme lõunapausi pärast esimest või teist treilerit. Seejärel korjame veel kuni umbes 4.30-5ni, siis viime traktori ja kotid tagasi ning kõnnime koju. Käime kiirelt pesemas, teeme midagi süüa, räägime juttu/vaatame midagi telekast ja 8-9 vahel lähme juba magama. Kuna kõikidel on sama graafik, siis ei ole väga vahet et nii vara magama läheme. Kuidagi peab ju end järgmiseks päevaks välja puhkama. J Sama graafik on meil esmaspäevast laupäevani. Pühapäev on vaba päev J Siis on aega et Stanthorpe’i sõita ja nädala toiduvaru hankida, midagi muud linnas väga teha polegi. Lisaks toidupoele on vaid mõned üksikud poed lahti ja muud suurt ei midagi.

Hommikul avastasime, et meil on üks karvane elanik ka majas. Mõnusalt suur ämblik. Mürgine ta ei ole, lihtsalt sööb sääski ja muid putukaid J

Ah jaa, esimestel päevadel mõtlesime miks meil tualetis ja pesuruumis imelikku värvi vesi on. Nüüdseks oleme aru saanud, et tegemist on vihmaveega ehk et kuhugi tammi kogutud vesi. Väidetavalt tuleb kraanist ka filtreeritud vihmavett ja maitseb isegi paremini kui enamik poes müüdavat vett.

Lisaks on meil siin tore naabrimees, kes kannab hoolt meie heaolu eest, toob meile mõnikord lilli ja süüa. Kutsub enda juurde kooki või jäätsit sööma ja sõbrapäeva puhul tõi kommi. (Nüüd, mõned kuud hiljem, oleme aru saanud, et ta on kohati kergelt veider ja õnneks hoiab nüüd eemale)

L.

Elu on õun

Enne kui teisele kaldale lendasime veetsime viimase päeva Perthis. Jõudsime lõpuks Kings Pargi ka päevavalguses üle vaadata, Swan jõe ääres einestada ja viimast korda Fremantle’is elavat muusikat kuulata.

Austraalastele muretu ellusuhtumisega viidi meid lennujaama umbes tund enne lendu. Kuna vaid pagas oli vaja ära anda, mis tähendas et pidime vähemalt 30 minutit enne lendu kohal olema, siis olime alguses üsna rahulikud. Nähes aga, et järjekord kohe üldse ei liikunud ja et neist vähestest teenindajatest otsustasid ka osad pausile minna otustasin küsida kas me ikka jõuame õigel ajal turvaväravatest läbi. Loomulikult olid teenindajad väga rahulikud ja ei teinud minust esialgu väljagi ja hiljem kinnitasid et olge mureta, seiske järjekord lõpuni ja küll jõuate. Kõik teised inimesed järjekorras lähevad samale lennule. Lõpuks tormasime turvaväravatest läbi õige väravani ja siis öeldi meile muidugi, et veel ei lasta lennukisse. Tundus nagu teenindajad oleksid esimest päeva tööl. Nojah, Austraalia J

Jõudsime varahommikul magamata Brisbane’i. Erinevalt Perthist, mis esialgu suurt muljet ei jätnud, Brisbane meile suurlinna kohta täitsa meeldis. Kuna olime harjunud Lääne-Austraalia kaevandamisest üles paisatud hindadega, siis tundus Brisbane kõigele lisaks ka meeldivalt odav. Näiteks ei suutnud me ära imestada kuidas saab sushi rull maksta umbes 2-2.5 dollarit 3.5 asemel jne. Ostsime esimesteks päevadeks hädavajaliku toidutagavara, liitrise päiksekreemi, kummikud ja vihmakeebi ning hoidsime hinge kinni, et meid sellise pagasihunnikuga ikka bussi lubatakse. Lubati J

Buss sõitis Stanthorpe’i, aga meie väljusime veidi enne - Bella Rosa nimelise kohviku ees. Peale kohviku, mõne elumaja ja ühe tänavalambi ei paistnud sel tänaval midagi rohkem olevat. Otsisime taaskord kohvrist kõige soojemad riided välja ja jäime Dino’t(õunafarmi omanik) ootama.

Me arvame, et asume nii umbes kilomeetri kõrgusel merepinnast, sest terve sõit siia kulges ülesmäge. See on muidugi hea, sest siinkandis lõppesid just mõned nädalad tagasi suured üleujutused ja rannik olevat olnud kaetud merevahuga, mille meetrine laine randa uhus.

Kui Dunsborough kandis paistsid nii kaugele kui silm ulatas viinamarjaistandused, siis siin laiuvad õunaistandused. Igal pool on õunad. Paned silmad kinni ja näed ikka õunu, sest oled neid eelnevalt terve päeva vaadanud J Mis siin imestada, Stanthorpe, meist umbes 30 kilomeetri kaugusel olev linn on tuntud kui õunapealinn.

Tulime siia plaaniga ära teha teise aasta viisa jaoks vajalikud 88 farmipäeva. Nimelt näeb Working Holiday viisa ette, et kõik kes tahavad seda viisat veel üheks aastaks taodelda peavad 88 päeva mõnes kindlaks määratud maapiirkonnas väljavalitud tööd tegema (üldiselt korjatakse/pakitakse puuvilju).

Kuna olime farmi kohta juba nii mõndagi kuulnud, siis teadsime mida oodata. Lihtne see olema ei saa kordas farmiomanik, kui mõned nädalad enne talle helistasime... Kõik algas ootamisega, sest farmiomanikul Dino’l, kes on itaalia juurtega, on palju teha. Seega olime meie ta nimekirjas ilmselt viimased kellega tegeleda. Lõpuks võttis ta meid Bella Rosa eest peale ja sõidutas cottage’isse millest kirjutan pikemalt järgmises postituses. Järgmisel hommikul saime me samuti teda vist ligikaudu neli tundi oodata kuni algas treening õunakorjamisest ja ohutusest (õnnetumad on teda terve päeva pidanud ootama, meil ilmselgelt vedas). Mina sain lisaks veel traktori juhtimise kiirkursuse J

Tahtsime küll esialgu pakkimisse saada, aga olles kuulnud kõikvõimalikke jutte töötajate lahti laskmisest ja pidevalt kuklasse hingavast farmi perenaisest ei ole me enam nii kindlad kas tahame järgmised neli kuud nii pingelises keskkonnas veeta. Praeguseks oleme õunu korjanud kokku viis päeva. Ma ei oleks kunagi arvanud, et hakkan 10 tundi päevas õunu korjama ja nii 88 päeva järjest, aga ei olegi kõige hullem. Meil on kahe peale oma traktor kolme bin’iga (bin ulatub umbes puusani ja on üsna suur). Kuna siin on metsikult õunapuid ja erinevaid farme, siis näidatakse meile ette piirkond kus korjame, öeldakse kas korjame kõik puud tühjaks või vastavalt värvile ja siis võibki korjama hakata. Siiani oleme vaid veidi kõrgematelt puudelt korjanud ehk et latvadelt korjamiseks läheb redeleid vaja. Veidi korjasime värvi järgi, aga üldiselt oleme ’strip’ picki teinud ehk et puud paljaks korjanud. Värvi järgi on veidi raskem korjata, sest bin’i ei tohi sattuda liiga palju valet värvi õunu ja samas peavad puud olema puhtad kõikidest punakatest õuntest sest mitu korda päevas käib keegi kontrollimas ja laseb vajadusel kõik üle teha.

Võiks ju arvata, et õunad on puhtad...

Õunarong

Esimestel päevadel oli veidi raske, sest keha nõuab harjumist ja tehnika välja töötamist. Ah jaa, lisaks tuleb meil hommikul veidi üle 2 kilomeetei tööle jalutada ja pärast tööd sama palju tagasi koju. Me vaikselt naerame, et oleme nagu kuhugi tüdrukute internaati saadetud. Nädala ainsal vabal päeval, pühapäeval, pääseme tsivilisatsiooni süüa ostma J Ideaalne spordilaager. Kui esimestel päevadel korjasime kumbki paar bini, siis täna saime juba kumbki 4,5 bini täis. Bin’i eest makstakse 36-45 dollarit vastavalt millise korjamise ja kui kõrgete puudega on tegemist. Kuna me korjame redeliga, siis makstakse 40 dollarit. Ei ole just kõige halvem palk.

Mõni hommik tuleb läbi lehmi täos karjamaa tööle jalutada :)

Madusid ei ole veel näinud, aga Eleenil õnnestub kõik ämblikuvõrkudega puud endale saada. Mõnda ämblikut oleme ka näinud, suuremaid ja väiksemaid. Ja täna nägime pisikest konna, tigusi on ka metsikult ja viimasel nädalal oli mu puu otsas opossum, vaeseke oli rohkem hirmunud kui meie, värises kuni me ta pildistamise lõpetasime. 

Opossum

Kipsi

Õnneks ei ole väga palav olnud, pilves ilmaga on hea korjata ehkki määrime end siiski päiksekreemiga kokku ja kanname võimalusel pikki varrukaid. Kui kolm bini täis, siis on aeg uued binid tuua ja preemiaks sööme muidugi vahepeal ühe õuna :D

L.

Välikino, Busselton Jety ja purjetamine

Tagasi tsivilisatsioonis, nii et mitu kuud tagasi kirjutatud postitused saavad lõpuks üles riputatud :)

Ühel hetkel sai Dunsborough’s elamisest argipäev ja tundus nagu polekski millesti väga kirjutada, aga nüüd tagantjärgi mõeldes otsustasin end kokku võtta ja oma tegemistest ikka teada anda J

Nagu ikka tuli meil äkiline mõte kuhugi edasi kolida. See tähendas, et pidin esialgu loobuma kõige kaugemast töökohast, et saaksime auto maha müüa. Auto müümisega läks muidugi eriti kiireks siis, kui Bunbury’s ühest poest teise kõndides vaatasin, et summuti on kuidagi veidralt madalal. Auto alla vaadates puhkesin ahastusest naerma. Kutsusin Eleeni ka vaatama ja siis me naersime mõlemad kuni otsustasime, et üritame eluga Dunsborough’sse tagasi jõuda ja siis müüme auto kiirelt maha. Nimelt oli summuti täitsa pooleks ja kohe-kohe küljest ära kukkumas... ups.

 

Niipea kui auto müüdud saime(muidugi veidi kallimalt kui selle mõned kuud enne soetanud olime - võit!) andsime ka la Casina nimelisele restoranile teada, et me rohkem ei tule. Jäid siis veel meie peamised töökohad. Aga õnneks laabus kõik võrdlemisi hästi kuna otustasime lahkuda ideaalsel ajal (veebruari alguses sai suvevaheaeg läbi ja Dunsborough elanike-turistide arv vähenes silmnähtavalt).

Enne suurt kolimist õnnestus meil lõpuks ka Margaret Riveris ära käia. Margaret River pälvis nimelt aasta turistilinna tiitli ja terve see piirkond on Austraalias tuntud veinipiirkond. Ja ehkki see asub Dunsborough’st vaid vähem kui tunni kaugusel, jõudsime sinna planeeritust mitu kuud hiljem. Margs (nii kutsuvad kohalikud Margaret Riverit) on Dunsboroughst suurem, ehkki linna keskus on siiski pisike. Ookean, mis meile harjumuspäraselt hostelist välja jalutades vastu vaatas, oli aga puudu.

Teine kord Margsi minnes jäi külastus veel lühemaks. Ostsime poest head-paremat ja kiirustasime ühte viinamarjaistandusse, kus on välikino. Arvasime juba, et olime 8 minutit hiljaks jäänud. Pakkisime tekid, padjad, toidu murule lahti jäime jutustama ja kahe tunni möödudes avastasime et film algas kella 6 asemel kell 8. Filmi lõpuks hakkas kaasa võetud magamiskottide ja riiete hunnikust hoolimata veidi jahe, aga nii mõnus ja hubane õhtu oli. Kõik olid oma piknikukorvid kaasa pakkinud, tublimad võtsid ka kokkupakitavad lauad/toolid ja muidugi pudel veini. Õhtu märksõnadeks jäid hea seltskond, hubane olemine, maitsev toit ja film tähistaeva all.

Toredate eestlaste B. ja M. ’ga õnnestus meil veel mõnusaid väljasõite ette võtta. Käisime lõpuks ära Busseltoni jety’l, mis on umbes 2 kilomeetri pikkune kai mille lõpus on meremuuseum. Sõitsime rongiga kai lõppu ja läksime treppidest 8 meetri sügavusele mere põhja. Kõiki neid kalakesi ja kristallselget vett nähes tuli tahtmine sukelduma minna J

 

Muidugi olin ma samal ajal esimest korda Austraalias haige, konditsioneeril on selles kindlasti oma osa... Aga simmos’es jäätist söömas käisime sellest hoolimata :D

Ookeani ääres elades ja nähes kuidas kõik merel erineval moel aega veedavad tuleb endalgi paratamatult tahtmine purjetama minna. Ühel päeval tuli sõbranna siis hommikul mulle tööle ja küsis ega ma purjetama ei taha minna. Muidugi tahtsin! :D Ta kellegi sõbra sõbral oli paat ja just niisama me sellega sõita saimegi. Skuutritega laeva ja siis purjetama. Mõnus! Mõned tunnid hiljem hüppasime purjeka redelilt vette, sõitsime skuutriga ja ujusime tagasi randa. Austraallastele kohaselt järgnes sellele muidugi ’barbi’ (grillimine).

Pisikesed kaksikud

L.