Indoneesia (Lombok'ist Flores'eni)

Nagu ikka, olin otsustanud Lombok'ile kohaliku transpordiga minna. Sõitsin kohaliku minibussiga suure ristmikuni ja jäin bussi ootama. Müüja, kelle käest hetk enne banaane olin ostnud, palus veenvalt oodata, mis sellest et üks buss minust peatumata möödus. Järgmine buss pidi kahe tunni pärast tulema :D Kümme minutit hiljem tuli üks kohalik juurvilju ostma ja arutas müüjaga pikalt et mida ma ootan. Hetk hiljem pakkus, et viib mind mootorrattaga sadamasse, mis siis et tal polnud õrna aimugi kus see asub ja kui kaugel see on. Kuna tal kiivreid polnud, siis arvasin et see ehk ei ole kõige parem mõte. Kohalik kadus kiirelt ja palus mul oodata, üllatuslikult tuli hetk hiljem aga buss, tervitasin reisikaaslasi ja asusime Padang Bai poole teele. Nii umbes 10 minutit hiljem peatas see sama kohalik (seekord kiivritega), kellega poe juures rääkinud olin bussi, maksis mu pileti eest ja lubas mind bussist kiiremini sadamasse viia. Sõime tee peal hommikust, sest selgus et sadam on rohkem kui tunni aja kaugusel, ja jõudsin turvaliselt vahetult enne praami väljumist kohale. Raha keeldus ta seejuures vastu võtmast. Tutvusin ka Jaava saarel toredate kohalikega, ent pisematel saartel on Indoneeslased oluliselt külalislahkemad, eriti hindud. Lombok'ile jõudes leidsin kõige abivalmimad politseinikud, selgus et üks Sara lendudest Vietnamist tagasi Indoneesiasse tühistati ja et ta jõuab hoopis järgmisel hommikul kohale. Leidsin sadamast kohaliku, kes eeldusel et bensiini eest maksan, oli nõus mind igale poole viima, suurepärane :) Teel Mataram'i poole purunes küll rehv, ent see sai kiirelt vahetatud ja nii seiklesime mööda Mataram'i ja Senggig'i tänavaid. Jõin ta kohvikus avokaadosmuutit (üks mu lemmikutest!), sõime kohalikku toitu, vaatasime Senggig'i päikseloojangut ja jõudsin viimaks ka lennujaama. Järgmisena sõitsime Sara'ga Kuta'sse. Kuta Lombok on samuti surfarite lemmikkoht, ilusad rannad ja naeratavad kohalikud.  

Kaks nunnut Kuta rannas

Jõulud saabusid sellel aastal varakult. Olime planeerinud jõululaupäeva kohalikes randades veeta ja järgmisel päeval Komodo laevakruiisile minna. Jõululaupäeva hommikul koputati varakult uksele ja selgus, et meie valitud kruiisile kohti siiski pole ja et kui me tingimata minna tahame, siis on minek poole tunni pärast. Pakisime kiirelt kotid ja kaks tundi hiljem olime juba sadamas. Paat oli lihtne, suur tekk, kus me kambakesi koos mattidel magasime, üks pisike tualettruum ja väga lihtne toit. Toit oli nii lihtne, et kui meile kolmandat korda riisi ja kapsast serveeriti, siis ei teadnud keegi meist kas nutta või naerda.  Kanadalased ütlesid naljatades, et need on parimad jõulud kõige viletsama toiduga :D Ah jaa, dušši paadil polnud :D Neli päeva sõitsime ühelt saarelt teisele, snorgeldasime, matkasime, käisime koske vaatamas, päevitasime roosal liival (purunenud korallide tõttu roosaka tooniga liiv), ujusime Manta raidega (ujusid korduvalt mu alt läbi, uskumatult suured elukad!), nägime delfiine ja lendavaid kalu, käisime Komodo ja Rinca saartel komodo draakoneid vaatamas, imetlesime tähistaevast ja eemal paistvaid äiksetorme, paadi ääres pimeduses helkivat fosforiidset planktonit (Maldiividel on terve rand neid öösel täis) ja nautisime jõule. Ilmaga vedas meil meeletult, vaid neljandal päeval tibutas veidi ja meri oli üllatavalt rahulik. Siin on siiski vihmahooaeg ja olime hullemaks valmistunud, väinad on siin kohati nii tugevad, et paadid kaovad keset ööd... 

25.detsembri varahommik, ilusad vaated ärkamiseks :)

Siis kui me kosest üles ronisime

Hetk

Pisike köök, kus valmis peamiselt riis ja kapsas, mõnikord ka nuudlid, tofu, tempe ja hommikuti banaanipannkoogid.

Meie elamine neljaks päevaks, 21 reisijat ja 5 meeskonnaliiget

Meeletult ilusad loojangud

Komodo saar

Komodo draakon, üle 2 meetri pikk! 

Komodo draakonite paradiis

Sinine-sinine vesi

Nad elavad 30-50 aastaseks, liiguvad kuni 25 kilomeetrit tunnis ja on vabalt võimelised inimese ära sööma, rääkimata ahvidest, kitsedest, metssigadest ja pullidest

Selliseid giide oli meil kaasas mitmeid, komodo draakonid võivad siiski ohtlikud olla...

'A journey of a thousand miles starts with a single step'. Mulle on tihti öeldud, et mul on väga vedanud, et ma nii palju ringi saan seigelda. Kõige raskemad on esimesed sammud, päriselt. Kui midagi väga-väga tahta, siis on kõik võimalik. 

Rinca saare vaated

Matk

Komodo draakon

Komodo draakon

Lahedad krabid, kellel on üks kombits teisest suurem

Üks meeldejäävamaid hetki roosal rannal. Jõulud. Idüll.

Labuan Bajo

Neli päeva hiljem Flores'e saare sadamasse Labuan Bajo'sse jõudes nautisin elu parimat dušši (Indoneesia stiilis loomulikult külma veega)  ja kuna üllatuslikult selgus, et pisike linn on otsast otsani Itaalia restorane täis, siis sõime korralikku jõuluõhtusöögi sel aastal mõned päevad hiljem. Tõdesime küll, et mõned kuud tagasi Filipiinidel oli rohkem jõulude tunne, sest Indoneesias on enamik inimesi moslemid või hindud, vaid mõndadel saartel pidi kristlasi olema, ja seega jõululaule kuskil ei kuule ja kaunistused on samuti haruldased.

Ja nüüd tagasi Lombik'i saare poole, praam, buss, buss, praam, buss, buss, praam ja nii umbes 24 tundi hiljem oleme juba Gili Travangan'il :D

L.

Indoneesia (Bali)

Kuna me olime otsustanud, et me vihmahooaja tõttu ei hakka riskima kolme päevast Rinjani matka Lombok'il ette võtma, seega läksin hoopis Batur'i tippu päiksetõusu vaatama. Äratus oli kell 1.30 hommikul, pärast mõne tunnist sääskedega võitlemist.. :D Vestlesin terve tee rohkelt reisinud Malaisia perekonnaga, peatusime et banaanipannkooke süüa ja seejärel paluti mul teise grupiga liituda. Miks, olid mu silmad imestusest suured? Sest asiaadid on enamjaolt aeglasemad, nad ei eksinud... Kuna Batur'i otsa ilma giidita ronida ei lubata, ja giid vastutab vaid nelja matkaja eest, siis said minu grupiliikmeteks üks venelanna ja kaks brasiillannat. Alustasime väga aeglases tempos, nii aeglases et mul tekkis kahtlus kas me enne päiksetõusu üldse kohale jõuame. Mitte et ma kiire matkaja oleks, üldsegi mitte, aga iga viie minuti järel peatusi teha tundus üleliigne. Ütlesin giidile, et ootan neid esimeses peatunispaigas ja läksin oma tempos edasi. Esimeses peatumispaigas leidsid tüdrukud, et nende jaoks on vaade piisav ja et nemad edasi minna ei soovi. Ee, mida? Siinkohal tuleks ära mainida, et Batur on vaid veidi üle 1700 meetri ja mitte üldsegi kõige kõrgem Balil, seejuures aga parima vaatega. Giid oli muidugi rahul, sest tema järgib enamus grupi soovi ja see lihtsustas ta tööd oluliselt. Pikema vaidlemise tulemusena oli ta siiski nõus minuga kaasa tulema, sest üksi ta mul minna ei lubanud ja vaated olid imelised! Lisaks õnnestus mul ühe teise grupiga liituda, kes ülikitsast rada mööda kraatrile tiiru peale tegid. Sinna paljusid ei lubata, tee on väga kitsas ja mõlemal pool järsk langus. Tõusvad termaalvee aurud andsid mõnusalt sooja, ka ahvid olid aurudest vaimustatud, rääkimata vaatest! 

Tõus, vaid pisike taskulamp ja varsti tõusev päike teed valgustamas

Brasiilia tüdrukute esimene matk, edasi läksin giidiga kahekesi

Päiksetõus

Kraater, siis ma veel ei teadnud, et ma mööda seda kitsast rada edasi hakkan matkama

Tipus :)

Mt Batur, 1717m

Pärdikud nautisid tõusvat auru ja ootasid pingsalt et turistid midagi söödavat maha pillaksid, et nad siis kärmelt selle endale saaksid

Mööda kitsast teed, tõusvad aurud sooja andmas

Teel tagasi

Tagasi Ubud'i jõudes tahtis uni kangesti võimust võtta, ent kuna mu Ubud'i pereisa, kes muuseas taksoteenust pakub, oli lennujaama vastu tellitud, siis võttis ta mu kaasa Kuta'sse päikseloojangut vaatama. Kuta on vaieldamatult kõige kuulsam sihtpunkt Bali'l, paksult Austraallasi, Venelasi ja muude rahvuste esindajaid täis. Lained on küll algajatele surfajatele mõnusad, ent midagi enamat ma Kuta's ei näinud.

Kuta päikseloojang

Kuta päikseloojang

L.

Indoneesia (Bali: Ubud)

Pühendan terve postituse Ubud'ile, sest Ubud on kindlasti üks mu selle seikluse tipphetki. Paradiis maa peal. Mõne kohaga tekib koheselt eriline side, selliseid kohti on mul õnn omada maailmas mitmeid, ja Ubud sai kiirelt üheks neist vähestest. Peatusin esimesed päevad kohaliku väga traditsioonilise hindu perekonnaga. Nelinurkne siseõu, kuhu viib kitsas uks peatänavalt, neli perekonda külg külje kõrval, traditsiooniline Indoneesia stiilis tualettruum jooksva veeta, hoovi keskele erilisteks sündmusteks rajatud pühamu, pisikesed templid, tagaõues elav ahvipärdik, hommikust õhtuni bambuslehtedest käsitööd tegev pereema, kilkavad lapsed ja lapselapsed on vaid vähesed märksõnad kirjeldamaks seda õnnelikku Bali perekonda. Kõik kes 'Söö, palveta, armasta' raamatut on lugenud, teavad, et siin on laste eesnimeks numbrid, üks, kaks, kolm, neli ja seejärel tagasi üks, tagasi kaks jne. Nõnda on minu pereema Wayan (1) ja pereisa Made (2), pereringist väljas kutsutakse neid perekonnanimedega. 

Vahvad kujud

... ja siseõued

Mul vedas, et ma juhtumisi Galungan päevaks Ubud'i jõudsin. Kuna see on siin suur hindu püha, siis riietati mind kohalike kombel rahvusriietesse ja sain osa templitseremooniast.

Galungan päevaks kanu ohverdamas

Galungan'i päevaks dekoratsioone valmistamas

Ubud'i tänavad

Made ja väike Henri rahvariietes

Teel templisse, kohalike moodi rahvariietes

Püha veega pühitsemine

Palved hindude moodi

Ühest templist teise koos andidega

Lisaks on Ubud paradiis kõigile jooga ja tervislike eluviiside armastajatele. Mina võtsin jooga tunde ühes suurimas keskuses, Yoga Barn, mis oli väga mõnus just oma tundide rohkuse ja mõnusa keskkonna tõttu. Mis tervislikku toitumisse puutub, siis peab Ubud'is ikka väga kõvasti vaeva nägema, et mitte tervislikult süüa. Alustades Yoga Barn'iga ja lõpetades Alchemi nimelise restoraniga linna teises otsas, on Ubud täis ülitervislikke taimetoidu, toortoidu ja muid restorane, rääkimata igasugustest tervendavatest jookidest. Hinna poolest küll kallim kui ülejäänud Indoneesia, ent odavam kui samalaadsed elamused lääneriikides.

Mu elu on viimasel ajal üks suur ime ja nõnda sattusin paariks päevaks elama sellesse imelisse villasse. See pisike ei ole mitte peavilla vaid üks kahest kõrvalhoonest, kus ma üksi ingellikult ringi hõljusin. Mul oli oma privaatköök, kus ma sünnipäevalapsele üllatuspannkooke küpsetasin, rääkimata majakese sisehoovis asuvast väliduššist ja vannist. Elu esimene dušš tähistaeva all, jaanimardikad eredalt pea kohal lendamas ja vihm vaikselt tibutamas. Nõnda ärkasin laia naeratusega baldahhiinvoodis ja läksin kõige rõõmsamate kohalike naeratuste saatel jooksma, seejärel suplesin basseinis ja läksin joogatundi. Teisel hommikul, siis kui ma uniselt majakesest väljusin, lõikasid kohalikud aia taga juba agaralt riisitaimi. Nad üritasid minuga uudishimulikult vestlust arendada, ainsad ingliskeelsed sõnad olid seejuures 'hello' ja 'beautiful'. Ilusad inimesed, nii seest kui väljast :)

Ah jaa, lisaks sellele oli mul kaks teenrit, kes aeg-ajalt küsimas käisid kas mul on kõik korras ja kas ma vajan midagi, rääkimata sellest kui nad kaks korda päevas luba käisid küsimas, et kas nad mu tuba võivad koristada ja korduvalt ette-taha vabandasid kui internett vihma tõttu ei töötanud. Õnneks jätkus seda luksust vaid paariks päevaks ja ma tulin kiirelt maa peale tagasi :D

See pisike oli minu maja

Galungan'i päeva pidustused

Haned rivis maha pudenenud riisi söömas

Tagasi mu imearmsa Indoneesia perekonna juures. Sa tead, et sind on omaks võetud, kui nad sind oma salajasse supluspaika kutsuvad ja kui lapsed end su käest kinni hoides turvaliselt tunnevad :)

Teel jõe äärde

Lõputud riisiistandused

Värskendavalt jääkülm vesi

Kõigile, kes avastavad, et juhtumisi rohkem kui 30 päeva Indoneesias veedavad ja viisapikendust vajavad, siis siin on ühe Ubud'is paikneva ingli kontaktid. See viisaasjandus on absurdne, päriselt!! Elizabeth küsib kogu paberiajamise eest 605,000 ise tuleb vaid immigratsiooniametiss näpujälgi minna andma ja pilti tegema.

Bali seiklused jätkuvad...

L.