Veinituur

Pärast rohkem kui kuu aega töötamist õnnestus meil Eleeniga viimaks korraga üks vaba päev saada. Õigemini lõppes see loomulikult sellega, et Eleen sai kell 6 hommikul sõnumi palvega tööle minna, aga ta otsustas siiski pakkumisest loobuda ja veinituur võis alata J

Vaba päeva sisustamiseks väga palju võimalusi Dunsborough just ei paku. Kuna oli kergelt pilves ilm, siis randa me ei läinud. Sõitsime hoopis esimesse viinamarja istandusse, haarasime kaardi kõikide teiste istandustega ja asusime veine proovima J Istandusi on siinkandis palju, lausa väga palju. Meie külastasime neist nelja ja lisaks veel kahte šokolaadivabrikut. Kõikide veinide proovimise vahel oli vahelduseks täitsa mõnus ka erinevaid šokolaade maitsta J

Canal Rocks

Pärastlõunaks olid istandused juba suletud, seega suundusime eelneval õhtul küpsetatud šokolaadikoogi ja maasikatega meie ühte siinsesse lemmikpaika Canal Rocks’i piknikule. Ronisime mööda kaljut üles, istusime ja lihtsalt olime. Oleks võinud kauemgi olla, kerge tuule ja päikse käes lainete loksumist vaadata on lihtsalt nii mõnus J Üritasime veel üks kord Rabbits’is päikseloojangut oodata, aga pilved rikkusid taaskord viimasel hetkel meie plaani. Mis siis muud kui tuleb uuesti minna! Avastasime hoopis matkarajalt ühe imelise vaatega üksiku pingi ja lugesime päeva kordaläinuks. Õhtusöögiks veel Rootsi lihapallid, mida muud veel ühelt vabalt päevalt tahta J 17 tunnine tööpäev paar päeva enne ununes päeva lõpuks sootuks!

Canal Rocks: Jamie, mina, Pontus, Eleen

Sisalik

Vaade üksikult pingilt

The House of Cards

Klaasid

Lõputud istandused

Loojang pilvedesse

 

 

L.

 

Vaalad ja vikerkaared

Kuna mul on viimased kaks päeva töölt vabad olnud, siis olen vahelduseks ka midagi peale töötamise teha jõudnud :D Mõtlesime sõbrannaga eile jalutama minna, poole jalutuskäigu ajal hakkas aga vihma sadama ja otsustasime hoopis majaka juurde sõita, et vaalu vaadata. Jah, nii umbes 20 minutise autosõidu kaugusel meist asuvad hetkel kolme sorti vaalad, kes siia mõneks kuuks on puhkama tulnud. Ilm oli küll üsna vihmane ja tuuline, aga sellest hoolimata õnnestus meil üsna mitut vees hüppamas näha J Siiani kõige turistide rohkem koht, kuhu siin sattunud olen (peale meie oli veel umbes 10 inimest rajal :D).

 

Pärast sõitsime Bunker Bay randa. Bunker Bay’s asub kuurort, kus enamik siinseid rändureid töötavad, kuurort ise asub aga väga ilusa ranna ääres. Surfarite üks lemmikuid randu siin piirkonnas. Kuna oli üsna tuuline, siis oli ideaalne ilm surfamiseks. Istusime ja vaatasime mõnda aega ja siis juhtus midagi täitsa ootamatut. Siin on see üsna tavaline, et üks hetk sajab vihma, siis tuleb päike välja ja siis hakkab jälle sadama. Ideaalne vikerkaare ilm :D Igatahes oli meeletult mõnus pilve alt tulev valgus, peenike vihm, surfarid ja täies pikkuses väga erk vikerkaar otse meie ees. Üritasime veidi kaugemale joosta, et seda täies ulatuses pildile saada, aga vikerkaar tuli järgi :D Uskumatu on mõelda, et jah, sellised asjad juhtuvad tõesti päriselt!

Bunker Bay

Vikerkaar Bunker Bay's

Bunker Bay

 

Täna hommikul veensime Eleeni ka kaasa tulema ja käisime uuesti vaalasid vaatamas. Oli ütlemata mõnus hommik! Ehkki kell oli alles pool üheksa, siis päike juba paistis ja väljas oli mõnusalt soe. Kõndisime mööda matkarada pangani ja lihtsalt istusime seal, ookean täies pikkuses meie ees, vaalad tagaplaanil ja mitte ühtegi teist inimest. Mõnus algus päevale J

Teel vaalu vaatama :)

 

L.

 

Auto

Järgmine päev pärast Eleeni sünnipäeva sõitsime Perthi autot ostma. Üks Perthi sõber, kes on varem mehhaanikuna töötanud, aitas meil autot otsida ja oli isegi nii abivalmis, et vahetas õli ja tegi muud vajalikud hooldused J Aga kuna me pidime järgmise päeva lõunaks juba tagasi olema, et tööle minna, siis jäi seekordne Perthis käik väga lühikeseks. Veendusime taaskord Perthis rongiga sõites kui vähe meile Perth meeldib, Dunsborough on palju parem koht elamiseks. Eriti veel nüüd, kui väljas on juba üsna soe.

Autost veel nii palju, et õnneks on automaatkastiga, sest niigi oli tükk tegemist, et alguses meeles pidada kummalt poolt suunatuled käivad ja aru saada mille järgi teel joonduda, sest kõik on ju vastupidi... Aga õnneks möödusid 3 tundi kiiresti ja nüüd on meil meie päris oma ’weapon’ (’relv’ - nii meeldib Austraallastele oma autosid kutsuda).

Ükskord õhtul töölt tulles oli Eleen roolis ja ma ei kujuta ette mis oleks juhtunid, kui ta oleks üksi sõitnud...haha :D Nimelt läheb meie restoranist maanteele üsna kitsas tee. Pidin talle siis meelde tuletama, et ta ikka õigesse äärde hoiaks. Aga see polnud veel kõik. Maanteele välja keerates suundus ta taaskord paremasse ritta, mõeldes ainult mida teha kui kängurud peaksid teel ette jooksma :D Igatahes hea, et kedagi vastu ei tulnud :D

Panen varsti pildi ka üles ;)

L.

Eleeni sünnipäev

Eleenil oli eelmisel nädalal sünnipäev. Otse loomulikult oli ta sellel päeval tööl hommikul kella 6st... mis tähendas, et mul tuli kell 4 tõusta, et tort lõpuni valmis teha ja ta enne tööle minekut küünalde ja lauluga üles ajada J

Unine sünnipäevalaps :)

 

Šokolaadikook vahukoore, maasikate, kiivide ja vahukommidega. Nämm!

Õhtul pärast tööd käisime veel sõprade juures, nad on nagu meie Dunsborough pere, kelle juurde me mõnikord hostelist põgeneme :D

L.

Kuutõus ja teised õhtud

Meie hostel asub umbes 100 meetrit ookeanist. Õigemini asuvad enamus maju Dunsboroughs kuni umbes kuni 500 meetri kaugusel ookeanist. Oleme mõnel õhtul veidi promenaadil jalutanud ja siin on ikka nii ilus! Hostelist vasakule kõndides on tükk maad välja renditavaid luksuslikke villasid. Sealt nii umbes 1-2 kilomeetri pärast algab matkarada, mis möödub imeilusatest randadest. Kuna me sattusime matkarajale aga vahetult enne päikseloojangut, ajal mil kõik linnud-loomad on kõige aktiivsemad, siis võpatasime iga krapsu peale päris korralikult :D Teised Eesti tüdrukud teadisid rääkida, et pidi üsna tavaline olema seal känguruid näha, rääkimata siis veel madudest, sisalikest ja muudest elukatest.

Maanteedel on neid märke üsna palju.

 

Mingit kassist natuke väiksemat looma nägime ka, aga keegi meist ei teadnud mis elukas see oli. Tagasi hosteli poole jalutades nägime kuidas kuu tõusis. Jah, päriselt! Nagu vaataks päikseloojangut, aga tagurpidi. Millegipärast oli kuu tol õhtul kuidagi eriti suur ja punakas-kollane ning väga erk, nagu prožektor keset tähti. Ja tõusis märgatava kiirusega.

Hostelist paremale jalutades jäävad paremale rohkem püsielanike majad ja vasakule taaskord tühjad rannad. Läksime ükskord paadisilda otsima, aga kuna meile öeldi pärast 3 kilomeetrist jalutuskäiku, et sinna on veel umbes 4 kilomeetrit siis otsustasime enne pimedat tagasi kõndida. Nägime teise hosteli ka ära, loomulikult oli seal veel Eestlasi... Jalutasime tagasi mööda randa, katsusin vett ka. Külm oli! J

L.

 

Hostel

Alles nii umbes kuu aega pärast Austraaliasse saabumist õnnestus meil esimest korda kohvrid lahti pakkida, ehkki ei tea veel kui kauaks. Nimelt elame hetkel ühes siinsest kolmest hostelist. Kui kõik mu eelnevad hostelis ööbimised ei ole olnud väga meeldejäävad, välja-arvatud mõned üksikud hostelid Ecuadoris, siis siin on täitsa tore J Meile anti kahepeale neljane tuba enda wc/vannitoaga ja hosteli elanikud on ka omaette huvitavad. Enamik on kas Euroopast või Aasiast ja peale meie on siin veel 3 Eesti tüdrukut, kes küll mõne nädala pärast juba edasi rändavad. Aga kuna Dunsborough on suhteliselt vaikne linn, siis on tore, et hostelis on mitukümmend teist rändurit, kellega suhelda. Ehkki mõtleme juba vaikselt et ehk peaks mõnda majja ümber kolima, lihtsalt odavam on.

100 meetrit hostelist

 

Samas käib meil siin pidev võitlus pottide-pannide ja sooja vee pärast :D kui tipptunnil süüa teha, siis tuleb kõik vaja minevad vahendid kas kuskile eelnevalt ära peita või järjekorras seista. Sooja veega on sama nali. Meil on küll enda vannituba, aga hommikul, siis kui kõik teised hosteli elanikud ka duši alla lähevad, pole erilist mõtet sooja vee pärast võidelda. Eleen avastas mõned päevad tagasi, et sooja vee hulk ei sõltu mitte sellest kui palju sooja vee kraani lahti keerata, vaid sellest kui vähe külma vee kraani lahti keerata. Kõigega harjub lõpuks :D

L.

Töö

Tööga on selline naljakas lugu, et kontaakteerusime mõne kohaga juba enne Dunsboroughsse tulemist ja panime end vestlustele/proovipäevadele kirja. Kuna aga jõudsime siia esmaspäeval ja vestlused toimusid mõned päevad hiljem, siis rääkisime kõigile et otsime tööd, juhuks kui kellelgi on midagi pakkuda. Paar päeva hiljem küsis üks siinne sõber, et kas otsime endiselt tööd. Selleks hetkeks olime suutnud end juba kolme kohta tööle rääkida :D Oleks ilmselt veel kohti, kus jõuaks ajaliselt töötada, aga kuna maksusüsteem ei soosi väga mitmes kohas töötamist, siis piirdume esialgu kahega :D Ehk et töötame ühes uhkes viinamarjaistanduse restoranis ja kuna neil peetakse seal tihti ka pulmi, siis aitame ka pulmadeks ettevalmistusi teha. Restoran ise asub väga ilusas kohas, keset viinamarjaistandust, aknast paistab järv. Esimesel tööpäeval nägime jäneseid ja känguruid. Seisime tardunult ja ei suutnud uskuda, et jah tõesti paarkümmend meetrit meist eemal seisid 3 kängurud kes ilmselt olid sama ehmunud nagu meie J Üldiselt on seal väga tore, õpime kohalikke veine, peeneid toite ja laudadea katmist tundma. Kliendid on üldiselt ka väga toredad, alles paar päeva tagasi küsis üks naine kust ma pärit olen ja kui kuulis, et Eestist, siis ütles ’tere-tere’ :D Aga üldiselt ei teata siin Eestist suurt midagi.

Istandus. Eemal on restoran, kus töötame.

Istandus ja majake.

Siis töötame veel ühes pagariäris, mis asub siinsamas Dunsboroughs, paar maja eemal ja ilmselt hakkame tööle ka ühes surfi teemalises kohvikus, mis paari nädala pärast avatakse. Ilmselt peame siis ühe neist töödest ära jätma, sest graafikute kombineerimine on üsna keeruline. Töötamine on Austraalias üsnagi muretu. Tee millist tööd tahes, sinust peetakse lugu ja makstakse head palka. 1. Oktoobril oli näiteks riigipüha ja maksti topeltpalka, 42 dollarit tunnis :D 

L.

Dunsborough

Kahest ja poolest nädalast Perthis oli meile täitsa küll. Ehkki vaatamisväärsusi me eriti näha ei jõudnud, kuna ilm oli kehv. Seega plaanime mõne nädala pärast kindlasti tagasi minna. Nüüdseks oleme kolinud Perthist 3 tundi lõuna poole, Dunsborough’sse. Algul mõtlesime küll Margaret River’isse sõita, aga kuna enamik inimesi väitsid, et Dunsborough’s on suve saabudes parem elada kuna ookean on siinsamas ja linn on suve saabudes ka pisut elavam, siis nii me siia jäimegi J

Väidetavalt kasvab Dunsborough elanike arv lähinädalatel nii umbes 3,000lt 40,000le ja seda veebruarini välja (suvevaheaeg on siin detsembri, jaanuari paiku). Enamik maju ongi välja renditavad ja üsna uhked. Kui Perthis tõmbasid inimesed kardinad akende ette, et pisutki privaatsust saada, siis siinsetes uhketes elamistes on kõigil ookeani poole laiuvad maani aknad ja kardinaid, mida ette tõmmata, lihtsalt pole. Kõik läigib ja on viimseni puhas.

Linn ise on üsna pisike, nii umbes kaks peatänavat poodide, kohvikute ja restoranidega, ülejäänud on eramajad. Aga omamoodi armas on, sest kõik teavad kõiki ja poodi minnes tuntakse ikka huvi et kust me tuleme ja mis me siin teeme. Kuna paar päeva tagasi algas koolivaheaeg, siis otsivad kõik kohad uusi töötajaid, seega sattusime just õigel ajal siia!

Dunsborough

 

Lahkete autoomanike abiga oleme me siinkandis veidi juba ringi ka jõudnud vaadata. Rannad on siin ikka superilusad! On surfirandu ja niisama randu, mis veel nädal tagasi olid täitsa inimtühjad. Siis on siin igasuguseid koopaid, kuhu me veel jõudnud pole, kohti kus päikseloojangut vaadata ja isegi spetsiaalsed snorgeldamiskohad. Siiamaani on kõige muljetavaldavam olnud ’Canal Rocks’  Mis on põhimõtteliselt hunnik kive ookeanis, midamööda saab üles turnida ja nende kivide vahel on kanal kus ookean sisse-välja loksub.

Canal Rocks

Canal Rocks

Canal Rocks

Eelmine nädal käisime Augustast veidi lõunapool, punktis, kus kaks ookeanit (India ookean ja Lõuna-Jäämeri) kohtuvad. Sealses rannas nägime ära ka esimese mao :S Niipalju juba teame, et madu nähes tuleb kõvasti trampida ja kindlasti meelde jätta millist madu nägid, juhuks kui vastumürki vaja läheb.

Veel on siin hästi palju viinamarjaistandusi. Terve tee Margaret Riverini ja sealt edasi on neid täis. Ja peaaegu igal istandusel on oma luksuslik restoran. Ühes neist me mõnikord töötame, aga tööst juba järgmises postituses J Igatahes oleme senimaani väga rahul, et Perthist lõuna poole sõitsime! Ah jaa, ehkki ilmad on juba päris soojad, siis pole ujuma veel jõudnud.  Põhjus on üsna lihtne, ei tundu just eriti ahvatlev haidega võidu ujuda :D Madalamas osas küll lubatakse ujuda ja avalikud rannad, kus vetelpäästjad haidel silma peal hoiavad vist ka avatakse üsna pea, aga siiski. Üldiselt ütles üks kohalik sõber, et jah, sel aastal on 6 juhtumit registreeritud juba, aga pole hullu, ainult kolm inimest said surma. :D

L.

Wait a while

Austraalia on teadupärast jagatud kuueks osariigiks ja meie elame hetkel West Australia (Lääne-Austraalia) osariigis, mis on tuntud mitmekesise looduse poolest. Kui idakaldal asuvad turistide meelispaigad, siis siinpool asuvad jällegi enamasti inimtühjad ja imeilusad rannad ning muud maastikud. Täitsa tavaline on sattuda mõnda Lonely Planety soovitatud kohta ja olla seal ainus inimene, sest siin on vahemaad lihtsalt nii suured ja kohalikud ilmselt selle iluga harjunud. Ehkki nüüd on õhtuti juba üsna palju rahvast randades, inimesed püüavad kala, sõidavad paatide või surfilaudadega. Osad on laudade ja toolidega vette õhtustama kolinud :D

 

Lääne-Austraaliast veel niipalju, et WA lühend on siin tuntud kui ’wait a while’ ehk et oota veidi. See tähendab jällegi, et inimesed on muretuma ellusuhtumisega ja samas pidi kõik veidi rohkem aega võtma. Senimaani ei ole küll aru saanud mis siin rohkem aega peaks võtma, sest kui näiteks siseneda mõnda telefonifirma esindusse või panka, siis on seal oluliselt rohkem teenindajaid kui Eestis ja nad on kõik ülimalt sõbralikud. Nagu räägiks mõne sõbra, mitte klienditeenidndajaga. J

L.

Vahemaad, transport ja hinnad

Vahemaade hindamisel on siin hoopis teised mõõtmed. Siin kasutatakse ka kilomeetreid ja meetreid, aga kui küsida kelleltki kus miski asi asub ja vastuseks saad ’around the corner’ (ümber nurga) või ’down the road’ (samal teel), siis õppisime kiiresti ära, et tuleb täpsustavaid küsimusi küsida. Sest ükskord poodi minnes saime ka vastuseks ühe neist kahest ja kõndisime 3 kilomeetrit enne kui poodi jõudsime :D Üldiselt on ’around the corner’ oluliselt lähemal, ’down the road’ võib tähendada ka 200 kilomeetrit, kui sihtpunkt tõesti samal teel asub :D

Supermarketitest niipalju, et kuna siin on kõik mitu korda kallim, siis ei raatsinud alguses eriti midagi osta. Banaani kilo on nüüd veidi odavnenud, aga algselt oli 5 dollari kanti, õunad umbes 4, kurgid 3 dollarit tükk, piim 3 dollarit, hakkliha 8 dollarit kilo jne. Nüüdseks oleme veidi odavamad kohad avastanud, aga Perthis on siiski üsna kallis, rääkimata transpordist.  Üldse on Lääne-Austraalia hinnad viimasel ajal tänu kaevandamisele märgatavalt tõusnud. 

Ühistransport on siin enamjaolt meeldivalt puhas. Samas aga üsna kallis ka. Perthi kesklinnas liiguvad õnneks mõned tasuta bussid ka, aga kuna elasime alguses teises tsoonis, siis tuli iga linnasõiduga 8 dollarit maksta. Päevapilet on vastavalt 11 dollarit. Pikemate vahemaade läbimiseks on siin bussid, rongid või teise riigi otsa jõudmiseks lennukid. Näiteks Perthist Dunsboroughsse (3 tunni sõit, bussiga 4 tundi) maksab pilet 38 dollarit. Ja kinopilet umbes 25 :D Aga samas lihtsamate tööde palgad algavad üldjuhul 20st dollarist tund, seega harjub kohalike hindadega kiiresti ära.

L.

Omamoodi samasugune

Olles endalegi imestuseks juba mõned päevad enam kui kuu aega siin täitsa teiselpool maakera elutsenud, on nii mõnedki täitsa omamoodi asjad silma hakanud. Kui me alguses Perthi jõudsime, siis ei saanud nagu arugi, et teisel mandril oleme. Ehkki olime eelnevad 22 tundi õhus veetnud ja ajavahe tõttu veidi graafikust väljas. Kõigepealt tuli läbida turvakontroll, mis kõigile eelnevatele hoiatustele vaatamata piirdus vaid kerge küsitluse ja kottide läbi valgustamisega. Järgmiseks tervitas meid karge kesköine õhk, mis oli erinevalt Singapuri niiskest kuumusest ikka nii mitukümmend kraadi jahedam...

Üldse oli esimesel nädalal päris külm ja arvestades seda, et kodudes on mitu konditsioneeri, aga üldiselt mitte ühtegi kütteseadet, siis kaevasime juba esimesel õhtul kõige soojemad riided kotist välja. Nüüdseks on mõned soojemad päevad juba ka olnud ja tegelikult on nii, et isegi kui on külm, aga päike paistab, siis päikse käes on ikka soe J Me ikka imestame mõnikord ilmateadet vaadates, et valisime kõige külmema tükikese Austraaliast :D aga kevad on juba käes ja ega suvigi enam kaugel pole!

Perth ise on suurlinn nagu iga teinegi, ehkki kohalikud ütlevad, et Perth on  ’country town’ , sest kesklinn on üsna pisike ja üleüldse on inimesi kuidagi väga vähe, kui just tipptunni ajal rongiga ei juhtu sõitma. (Muideks, Perth on väidetavalt maailma kõige isoleeritum pealinn.) Kuna Perth on võrdlemisi uus linn, siis on näha vaid mõned kõrghooned ja pargid, äärelinna moodustavad lõputud eramajade rajoonid. Siin on endiselt veel enamik maju pisikesed, ühekordsed elamud. Kortermajad on, vähemalt Perthis, veel suhteliselt haruldased. Naljakas on aga see, et erinevalt Eestist, kus nädalavahetuse saabudes algab muruniidukite ralli ja aiad on enamasti hoolitsetud, siis vähemalt selles piirkonnas, kus alguses peatusime, leidus aedades ikka igasugu sodi. Ehk seetõttu, et ’barbi’ (nii kutsutakse siin grillimist) hooaeg pole veel alanud või ongi see siinses kultuuris tavapärane. Ja autod on ka tavaliselt otsast-otsani igasugust pahna täis, nii et katsu ise tool ja põrand üles leida, et kuhugi istuda :D

Naljakas on veel see, et absoluutselt kõikidel majadel on kardinad nii korrapäraselt kinni tõmmatud, et mitte ükski päiksekiir ka vahelt läbi ei paista. Privaatsus on siin niivõrd oluline.

Üks huvitav võpatus tänavapildis, millega nüüdseks juba harjunud oleme, on see, et inimesed käivad tänaval paljajalu. Ja seda mitte lihtsalt oma aias vaid ka näiteks Perthi peatänavatel või supermarketisse sisseoste tegema minnes. Otse loomulikult juhivad enamik inimesi autosi paljajalu ja ju siis on sellega nii harjunud, et isegi ’thongs’e (plätusid) ei viitsita mõnikord jalga panna. Surfaritest saab veel aru, aga ka täitsa viisakalt riietatud inimesed käivad tihti ilma kingadeta :D Teine trend oli Perthis see, et kõigil olid tossud jalas, mitte tennised või kingad vaid täitsa tavalised jooksutossud.

Esimestel päevadel sai veel palju nalja teede ületamisega. Siinses kultuuuriruumis on autojuhid oluliselt tähtsamad, kui jalakäijad. Seega keegi jalakäija üle laskmiseks peatada ei suvatse, isegi mitte selleks ette nähtud kohas. Ja kui sa juhtudki teed ületama, siis lastakse sulle signaali, et sa seda kiiremini teeksid. Või siis valgusfooriga ülekäiguradadel... Vajutad nuppu, ootad tükk aega, siis süttib roheline tuli kolmeks sekundiks ja juba hakkab punane vilkuma :D Rääkimata sellest, et kõik on vastupidi, ehk et kõigepealt tuleb vaadata paremale. Nii me siis ületasime esimestel päevadel teed, ise kõva häälega kommenteerides, paremale, vasakule, paremale J

 

Kui kõik need erinevused kõrvale jätta, siis oli alguses tunne nagu me poles Euroopast lahkunudki. Vaid veider aktsent ja muretu suhtumine reedab, et me pole näiteks Suurbritannias. Inimesed on siin muidu sama kirjud, kokku tulnud üle maailma.

PS: järgmised postitused on juba valmis kirjutatud, ootavad vaid postitamist J

Päikest,

L.