Ma olen Eestist eemal olnud nüüdseks juba peaaegu poolteist aastat. Kerge või raske, aga need on olnud mu teadlikud valikud. Ma olen juba ammu öelnud, et kui ma kõik oma lemmikinimesed kaasa saaks pakkida, siis võiksin ma elada ükskõik millises maailma nurgas. Samas on tore teada, et väga paljudes riikides on keegi mind ees ootamas, keegi, kellelt nõu küsida ja kellega koos seiklusi ette võtta. Kuna ma teadsin, et ma niipea veel Euroopasse ei naase, siis lendasid osad pereliikmed minuga hoopis Taimaale.
Väike venna, kes on nüüdseks juba 5-aastane, nõustus kohe lennukilt maha tulles käest kinni võtma. Kallistamisega läks Eestlasele kohaselt küll veidi aega :) Juba teel hotelli poole otsis ta kotist välja oma pisikese gloobuse ja teatas, et kui tema suureks saab, siis saab temast maailmarändur, nii nagu mina :) Ma olen juba pikalt mõelnud kuidas lapsest saadik küsitakse, kelleks me saada tahame. Ma mäletan elavalt, kuidas juba lasteaias olid kõigil unistuste ametid teada. Minul polnud õrna aimugi, siiamaani täpselt ei tea. Küll aga tean, mis ma elus korda tahan saata ja see on vast isegi olulisem.
Kuu aega varem olin saanud tuttavaks ühe Ameeriklannaga, kes juba aastaid Krabis elab. Ta võttis mu rõõmsalt Krabis vastu ja andis väga häid soovitusi mida Ao Nang'i läheduses teha ja näha. Krabis ei ole just väga palju vaatamisväärsusi, aga õhtused turud on Aasia moodi toredad, eriti nädalavahetuse turud, kus toiduvalik on laiem. Kindlasti tasub nädalavahetuse turul proovida kookosejäätist, just nimelt sellelt müüjakt, kes seda kookoskestas serveerib. Nomm :)
Sõbranna soovitusel käisime ka tiigritemplit vaatamas, kuhu oli küll 1237 trepiastet, ent väikevenna hoogsal sammul jõudsime puhkuseta kibekiirelt tippu. Teine vahva matk, nii umbes 8km, on Ao Nangist umbes 20 minutise autosõidu kaugusel asuv Tup Kaek. Mäe tipust avanevad vaated on imeilusad, rada suhteliselt avastamata ja läheduses asuvad rannad ühed ilusaimad. Ao Nangi'ist tuleb kindlasti Railey ja Pranang ning pisike hipirand ära näha. Sinna saab longtail paatidega, poolsaarel puuduvad mootorsõidukid ja ühest rannast teise liikumine on omamoodi vahva, eriti üle pisikese kalju veidi peidus olevasse Tonsai hipiranda. Railey on maailmakuulus oma mägironimisseinte poolest. Kaljuronimist mul seekord teha ei õnnestunud, Pranangi lähedal asuvasse laguuni turnisin aga küll. Nõrganärvilistele ei soovita, aga kellel vähegi matkamiskogemust ja tahtmist on, siis tasub kindlasti ära käia!
Tegevustest pungil kahte nädalasse õnnestus veel ära mahutada Khao Sok rahvuspark džunglimatka ja ülimõnusa ööbimisega rahvuspargi ühes kaugeimas otsas asuva järvele ehitatud bungalotes ning loomulikult ei saa üle ega ümber PhiPhi saarest. Õpetasin väikevenna taaskord ujuma ja snorgeldasime mõnuga. Mulle tegi muidugi palju nalja kui mõni kala sattus mööduma ja venna vee all kilgates mu tähelepanu sellele viitas. Väga erinev, ent teistmoodi põnev reis võrreldes mu muude Aasia seiklustega. Mõned pildid erksamatest mälestustest.
Varajane ärkamine rahvuspargis
Kanuutamas
On musi aeg! Ja nii mitu korda päevas, vaheldumisi kalli ajaga :)
Rändurid
"Me oleme rändajad, me ju ei anna alla!" Tup Kaek mäe otsas, imelised vaated!
Maailma ilusaim ise ehitatud mänguloomaaed Pranang'i rannas
Järgmiste seiklusteni,
L.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar