Esimene peatus oli kuulsas Waitomo koobaste võrgustikus. Waitomo tähendab maoride keeles vee auku, siin on üldse palju kohanimesid nende keeles. Koopaid on mitu ja nende külastamine üsna kallis, seega otsustasime vaid kõige kuulsamasse 'glow worm' koopasse minna. Hiljem selgus, et otsustasime õigesti. Kuna ma olen näinud hulganisti koopaid Galapagose saartelt Jaapanini, siis koopad mulle väga suurt muljet ei jätnud. Meie külastuse tegi aga eriliseks meie imearmas maori giid. Ta oli nii vahva, väga vanaemalik ja päkapikuliku olemusega, ma ei oska teda muud moodi kirjeldada. Üldse on koopad kohaliku hõimu hallata, mis on väga tore. Meie giid, kelle nimi tähendas armastust, oli niivõrd eriline, et erinevalt teistest giididest, otsustas ta meile koopa parima kajaga kohas omas keeles laulda. Veel rääkis ta uhkusega kuidas ta õde ja lapselaps on ühed vähestest inimestest, kellel on olnud au maori rituaalide kohaselt koopas abielluda. Lisaks sellele olid koopad muidugi erilised helendavate ussikeste poolest. Kuna koobas on pime, siis paadiga läbi ussikeste ala liigeldes jääb mulje nagu peakohal oleks tähistaevas väga paljude tähtedega. Imeilus! Midagi sarnast fosforiidsele planktonile, ent need tegelased elavad koopa laes. Kuna pilti teha ei lubatud, siis leidsin ühe interneti avarustest.
Jäime ööseks Taupo järve kaldale. Taupo järv on üks kuulsamaid puhkuspaiku, nii suvel kui ka talvel.
Taupo järv.
Vulkaanid teiselpool järve, kuhu järgmisel hommikul matkama läksime. 'Pilv' , mida pildilt küll hästi näha pole, aga mis vulkaani kohal laiub, pole päris pilv vaid vulkaanist tõusev suits. Nimelt on üks vulkaanidest viimastel nädalatel veidi aktiivne olnud, ohtlik matkajatele veel ei ole. Viimane aktiivsem periood oli kolm aastat tagasi, seega on rajal häiresüsteemid.
Tongariro crossing'u peamine rada on nii umbes 20 kilomeetrit pikk, 6-8 tundi. Meil võttis aega veidi alla 5.5 tunni, rada on hästi tähistatud, mõnede järskude tõusudega ja kohati väga tuuline. Talvel ilmselt jäiselt tuuline ja lumega kaetud. Märts pidi olema parim aeg raja läbimiseks, pole liiga palav ja üle rahvastatud, ehkki matkajaid oli piisavalt. Minu arvates parim sissejuhatus Uus-Meremaa maastikule, sest 20 kilomeetri jooksul näeb kõike kõrbest vimhametsani. Kuna rada ei vii alguspunkti tagasi, siis tuleb kohalikku ühistransporti kasutada. Meie parkisime turvaparklasse ja sõitsime hommikul bussiga raja algusesse, see on kindlasti parim viis rada nautida, sest siis ei tule päeva lõpus bussi oodata.
Raske on piltidega kogu ilu edasi anda...
Mount Ngauruhoe või siis Sõrmuste isanda fännidele Mount Doom
Emerald lake
Ilus! Ilus! Ilus!
Tagasi sõitsime läbi Rotorua ja Hamiltoni. Hamilton on tuntud botaanikaaia poolest, mis oli küll selleks hetkeks juba kinni, Rotorua's on igasuguseid termaalbasseine ja geisreid. Linna keskel on park, mis aurab maa seest tulevast soojast termaalveest. Meie rõõmuks avastasime pargi ühest otsast avaliku täitsa tasuta termaalvanni, mis sobis matkast väsinud jalgadele ideaalselt!
Rotorua
Tagasiteel nautisime imelist loodust ja päikseloojangut.
L.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar