Wellington

Ühe nädala jooksul Cape Tribulation'ist Cape Palliser'ini! (Ehk et Pōhjasaare kōige pōhjapoolsemast tipust kōige lōunapoolsema tipuni). Juhtus nii, et sōber läks ootamatult Wellingtoni ja ma mängisin kibekiirelt töögraafiku ümber, et Wellington'i lennata ja siis sealt tagasi Aucklandi seigelda. Kōik, mis mulle Wellingtoni kohta on räägitud, on tōsi mis tōsi, seal on mega tuuline! imeilus arhitektuur, hubased kohvikud, rahvaarvult umbes nagu Tallinn, mini San Fransisco. Jōudsin järeldusele, et Wellington on üks neist kohtadest, kus tuleb mōnda aega elada, et linna tōeline 'feeling' kätte saada. Loomulikult käisime Te Papa muuseumis, mis on täitsa tasuta ja külastamist väärt, eriti Maori kultuuri tundma ōppimiseks. Leidsin üsna mitmeid sarnasusi maori keele ja eesti keele vahel, pean kuskilt sōnaraamatu hankima, sest siinsed kohanimed on enamasti nende keeles ja hirmus huvitav on teada mis need sōnad tähendavad. Üllataval kombel pole mul Wellington'ist ühtegi pilti, ilmselt seetōttu, et väljas oli niiiiiiiii tuuline, et ei tahtnud autost välja minna :D nōnda tiirutasime mōnusa muusika saatel mööda linna ja sōime ōhtust Strawberry Fare nimelises restoranis, kus menüü koosneb mitmest leheküljest kōikvōimalikest magustoitudest ja kuna need on nii suured, siis üldiselt sinna midagi muud sööma ei mindagi.

Mul on hirmsasti vedanud, et ma olen nii palju toredaid kohalikke kohanud. Mulle tundub, et mida traditsioonilisem 'kiivi', seda toredam ja seda eriti linnast väljas! Ööbisime mōned ööd sōbra endise töökaaslase pere juures, sōime ülimaitsvat kodust toitu ja mina muidugi lahutasin meelt 7-aastasega lauamänge mängides :D Wellingtoni viiv maantee läheb üle mäekuru, mis on talvel üsna tihti jäiste teeolude tōttu suletud. Praeguseks on seal kōik paksu lumekatte all.

Siis kui lumepiirist ülespoole matkasime

Mäe otsas pilvede sees

Kuna enne seda, kui ma Wellington'i jōudsin oli üsna mitu päeva väga kōvasti sadanud, siis olid jōekaldad üle ujutanud ja tee Cape Palliser'ini maalihete tōttu suletud. Kuna tee on täpselt ookeani kōrval, siis oli üks rada lihtsalt ära haihtunud. Minu ōnneks, nii nagu igal reisil siiamaani, oli ilm nendel päevadel väga hea ja isegi tuul olevat nōrgem kui tavaliselt (ma ei kujuta ette kui palju tugevam tuul Wellington'is tavaliselt puhub :s)

Otsustasime siiski proovida Cape Palliser'ini jōuda ja ei pidanud pettuma :)

Need mitusada trepiastet majakani

Dramaatiline ilm maailma serval

Tohutult ilus meri!

Tagasiteel vaatasin tōtt selliste nunnudega, kes olid tormi eest kaldale peitu pugenud. Lōuna saarel asuv Kaikoura on tuntud oma mereloomade poolest, aga meil ōnnestus neid Cape Palliser'i läheduses näha.

Järgmisel hommikul sōitsime varakult Putangirua Pinnacles nimelise matkarajani, et neid massiivseid pinnavorme näha. Kuna eelmistel päevadel oli nii kōvasti sadanud siis oli jōgi oluliselt kōrgem kui tavaliselt mistōttu läbisime osa rajast, korduvalt jōge ületades, paljajalu. Siin on endiselt talv! Vähemalt sain oma külmetusest vōitu :D

Pildilt tunduvad pisikesed, tegelikult oli nende vahel üsna kōhe kōndida. 

Kōrred

Mulle on alati hirmsasti meeldinud inimesed, kes midagi nii kirglikult ja suure südamega teevad. Sōber oli mōned päevad enne tutvunud ühe naisterahvaga, kes abikaasaga pensionile jäädes hobi korras oliiviistandust pidama hakkasid. Niisiis kutsuti meid külla, täitsa niisama. Lisaks sellele saime pōhjaliku ringsōidu nende valdustest, maitsesime erinevaid oliive (mis on toiduoliividest ikka väga erinevad), degusteerisime erinevaid ōlisid ja nägime kogu protsessi oliivist ōlini. Saime mōnusalt positiivse laengu kogu päevaks!

Ōlisid maitsmas. Kusjuures ilma saiata maitsesid hoopis erinevalt. Üks oli naturaalselt piprane ōli, mille väärtust hinnatakse vastavalt sellele kui kiirelt see inimesed köhima ajab. Ma ei tea kas see tulenes sellest, et ma olin veidi tōbine, aga mina köhima ei hakanud. Ōlide maitsmine tundub olevat sama suur kunst nagu veinide maitsmine. Muuseas ühte neist ōlidest pannakse vanilje jäätise peale ja pidi väga hea olema!

Tagasiteel peatusime Upper Hutt nimelises linnas ja käisime National Geographic'u näitust vaatamas. Järjekordne ülihea emotsioonide laeng ja väga hea näitus!

Teel Auckland'ini maitsesime erinevaid veine Martinborough'st Hawkes Bay'ni. See on üks osa kuulsast 'New Zealand Vine Trail'ist. Siiamaani lemmik punased veinid ja eriti Pinot Noir on just pisikesest Martinborough'st, mis toodab vaid 1% kogu Uus-Meremaa veinidest (teine lemmik piirkond on lōuna saarel asuv Otago). Hawkes Bay's on ka väga häid veine, aga paaril korral astusime ikka väga ämbrisse :D üldiselt tugevama maitsega punased veinid, Uus-Meremaa Chardonnay'd on ka üldiselt head, pole üldse 'korgi maitsega' nagu enamus Austraalia Chardonnay'sid. Istandusel ja istandusel on ikka väga suur vahe atmosfäärist teeninduse ja veinideni, pole veel kahte samasugust näinud :)

Järgmisel hommikul läbisime veel kiirelt Karangahake Gorge'i windows walk'i, mis oli varem kullakaevandus ja kus nüüd on matkarajad läbi erinevate tunnelite. Omamoodi teistsugune.

Tohutult suur kaevandus. Need triibud on teed, mis viivad kaevanduse sügavusse.

L.