Sõitsime varahommikul rongijaama ja sealt edasi 8 tundi Jogjakarta'sse. Olime Jogja kohta vaid head kuulnud ja seega ootasime huviga. Jogjakarta on üks turistide lemmiklinnu, vanalinn on rägastik pisikestest tänavatest, maa-alune moššee ja kindlus omamoodi huvitavad. Kohalik, kellega me mõned päevad varem Jakartas kohtusime, näitas meile meelsasti linna ja aitas restoranides muud peale praetud riisi tellida. Nasi goreng(munaga läbi praetud riis) on siin üks peamisi roogasid koos mee goreng'iga (munaga läbi praetud kiirnuudlid), meie aga otsisime juurvilju ja tempe't(tofu, milles on sojaoad).
Water castle
Kohalike moodi turul söömine on parim!
Andina viis meid soovide puu juurde. Indoneesia, Itaalia, USA, Eesti
Kohalik meelelahutus; neoonvärvides autodega ringirattast sõitmine
Kuna Indoneesias on hetkel vihmahooaeg, siis oleme ilmast vägagi sõltuvad. Õnneks oli järgmisel päeval kuiv ja võisime templeid avastama minna. Borobudur ja Prambaran on ühed kuulsaimad templid, mõlemad mitmeid kordi maavärinate ja vulkaanipursete tõttu taas jupp-jupi haaval kokku pandud. Kuna üks on budistlik, teine hindu tempel, siis on nad täiesti erinevad. Kopsakast piletihinnast hoolimata (kombineeritud pilet on $35, mis arvestades seda et lõuna maksab $1-2 on meeletult kallis), tasub giid võtta. Meiega liitusid üks Ameeriklane ja Hispaanlane, kellega seiklesime veel terve nädala.
Borobudur
Borobudur
Borobudur
Borobudur. Itaalia, Eesti, USA
Borobudur
Prambanan. USA, Itaalia, Eesti, Hispaania, USA, USA
Prambanan
Prambanan. Lõputu pusle!
Edasi sõitsime Pacitan'i, mis on pisike mereäärne linnake - surfarite meelispaik. Kuna on madalhooaeg, siis majutust me loomulikult ette ei broneerinud. Kohale jõudes selgus aga, et valisime halvima nädalavahetuse, sest nii umbes 6000 mootorratturit üle kogu Indoneesia otsustasid just neil päevadel seal koguneda... Muidu vaikseid tänavad täitusid kiirelt igasuguste veidrate motomasinatega ja muidugi ka musta pilvega, polnud just see mida me leida lootsime. Lisaks sellele leidsime ime kombel linna kaks viimast tuba ja rentisime viimase saadaval oleva auto. Vedas! Järgmisel hommikul sõitsime vaid surfarite ringis tuntud linnakesse Watu Karung, kus mõni aeg tagasi maailmakuulus Kelly Slater oli surfanud. Sel päeval olid lained küll väiksed ja algajatel sinna ronida ei soovitatagi, aga vaated olid sellegi poolest imeilusad! Watu Karung'ist viib üks pisike tee riisipõldude vahelt Srau'ni. Imeilus tee, autoga läbimine on küll veidi keeruline, kuna tee on üsna järsk ja väga kitsas. Olime ka Srau's ainsad välismaalased, kohalikud oli meid nähes väga rõõmsad. Senimaani ehedaimad naeratused Indoneesias! Pacitani tagasi jõudes sõime õhtust ühes Hispaania restoranis RoPopo, mille omanik mõned kuud varem Hispaaniast Indoneesiasse kolis ja hetkel ka hotelli rajab. Hispaanlased hoiavad väga kokku ja nii oli meie Hispaanlasest reisikaaslane restorani omanikega muljeid vahetades ülirõõmus. Ja meie saime üle mõne kuu jälle hispaania keelt praktiseerida :)
Rahulik Pacitan
...mitte kauaks :D
Watu Karung
Teel Watu Karun'ist Srau'sse
Teel Watu Karung'ist Srau'sse
Varbad taas merevees. Srau leiud.
Rannast edasi mägedesse. Bromo vulkaan ootas vallutamist. Ulmeliste hindade tõttu me ühegi tuuriga ei liitunud, jõudsime iseseisvalt rahvuspargi värava juures olevasse linnakesse, ööbisime ja kell 3 hommikul asusime teele. Kuna olime lugenud, et peamise vaateplatvormi juures on meeletu tunglemine, otsustasime päiksetõusu vaadata veidi madalamalt ja linnale lähemal asuvalt platvormilt. Õige otsus, peale meie oli seal veel vaid kaks inimest. Mäe otsast alla vulkaanini sõitsime mootorratastega, sest tee oli üsna pikk ja väga-väga järsk. Sellele eelnes muidugi tavapärane kauplemine, sest Indoneesias on garanteeritud, et meilt kui välismaalastelt küsitakse alati absurdseid hindu! Ronisime vulkaani kraatrini ja imetlesime tõusvat suitsu, ilus!
Teel mägedesse, meie Sara'ga olime energiast pungil samal ajal kui teised kurvidest hoolimata magasid.
Bromo vaated vahetult pärast päiksetõusu. USA, Hispaania, Eesti, Itaalia, Saksamaa, Türgi või nagu keegi tabavalt ütles 'United Nations'
Bromo
Bromo kraater
Bromo
Edasi liikus meie vapper nelik Bondowoso nimelisse linnakesse, kus palkasime autojuhi, kes meid Ijen platooni viiks. Kell 10.30 õhtul, pärast mõne tunnist uinakut asusime teele. Sõime vahetult pärast keskööd 'hommikusööki' ja kell 1 öösel hakkasime kraatri koole liikuma. 3 kilomeetrit üsna järsku ja libedat teed, õnneks oli kuu üsna ere ja taskulampe väga vaja polnudki. Ijen'i kraater-järv on tuntud siniste leekide poolest, kust kohalikud sulfurit toomas käivad. Katsime suud märgade sallidega ja laskusime koos kaevuritega mööda kiviklibu teed, kohati suitsu eest varjudes järveni. Mitmed kohalikud olid seejuures suukatteta! Fotoaparaadid keeldusid suitsupilve tõttu töötamast ja nii otsustasime kraatrist kiiresti väljuda, lootes et tuul ei pöödu. Vaieldamatult üks sürreaalsemaid elamusi... Kohalikud laskuvad sinna vähemalt kaks korda päevas, enamus ilma maskideta, samal ajal 90 kilogrammise sulfuri koormaga. Kindlasti on tegemist ühe raskeima tööga ja kui nad tõesti vaid 9 dollarit päevas teenivad, siis on see terviseriske arvestades naeruväärne! Kella 4ks olime taas mäe otsas, varjusime tuule eest ja jäime päiksetõusu ootama. Imeilus!
Suitsune Ijen vahetult pärast päiksetõusu.
Ijen
Ijen
Ijen
Ijen
Ijen'i töölised, keda on kokku 300 ringis
Ijen, sulfurit tassimas.
Ijen. Üliarmsad töölised, kellega viimaseid küpsiseid jagasime.
Otsustasime, et mägedest on mõneks ajaks küll ja sõitsime Baluran'i nimelisse loodusparki. Looduspark asub Jaava kirdeosas, mis on saare kõige kuivem ala. Baluran'i loodusparki kutsutakse ka Indoneesia Aafrikaks, sest enamuspargist on kuiv savann. Rentisime mopeedi ja seiklesime mööda ühte kõige katkisemat teed inimtühja loodusparki. Vihmase ilma tõttu nägime küll vaid ahve, oravaid ja igasuguseid kirevaid linde, aga loodus oli see-eest imeilus!
Baluran National Park
Baluran National Park
Viimased päevad Jaava saarel veetsin Surabayas kohaliku sõpsiga spa's, jõusaalis ja häid toite maitstes. Päevitus maha kooritud, patareid täis laetud ja teel pisematele saartele!
L.
