Mr. Choy abiga jõudsime edukalt Sukao'st Sandakan'i. Ööbisime mõned ööd Rose B&B's, vaieldamatult linna odavaim ja parim koht kus ööbida! Meiega muidugi jubtub igasuguseid asju ja nii juhtuski, et keset ööd otsustas päevi näinud ventilaator sõna otseses mõttes kildudeks lennata ja nii ärkasimegi keset ööd tiivikute saju peale ja hetkega läks muidugi jube palavaks ka. Kuna me olime ainsad külalised ja muud toad polnud lukus, siis mõtlesime keset ööd teise tuppa kolida, abivalmit tädikest me leida ei suutnud. Tädike ärkas viimaks selle peale kui kolm prantslast pikemat aega uksele oli koputanud ja meie püüdlikult hüüdnud...
Käisime Sepilok Orangutan Rehabilitation Center'is orangutangidega tutvumas. Kuna orangutang hoolitseb järeltulija eest nii umbes 7 aastat, ja poeg selle aja jooksul iseseisvalt hakkama ei saa, siis tuuakse kõik emata, illegaalselt koduloomadena peetavad ja muidu elukeskkonna muutuste tõttu (näiteks palmiõli istanduste laienemine) kannatada saanud pärdikud sinna keskusesse, kus nad iseseisvalt elama õpetatakse ja aastate möödudes vabasse loodusesse lastakse.
Sandakan'i sadam, teel Turtle island'ile. Kuna saarele lubatakse vaid nii umbes 50 inimest päevas, siis tuli meil mõned päevad oodata. Turismifirmad on niigi kalli ettevõtmise veelgi kulukamaks teinud, seega on soodsaim viis saarele saada otse sadamas Cristal Quest nimelise firma kaudu broneerides (me olime muidugi ainsad, kes tol päeval pika uurimistöö tulemusena saarele turismifirma abita jõudsid) Nimelt omavad nad saare ainsat kuurorti... MYR350
Vihma eel... Meie saar oli pisut suurem kui pildil olev, nii umbes 400 meetrit pikk.
Peesitasime pärastlõunal rannas, õppisime kilpkonnade tarkusi ja ootasime kuni kilpkonn pimeduse saabudes randa poegima tuli.
Kilpkonnaema tuleb üksinda randa, müstilisel kombel (või nagu hiljem selgus aju magneetiliste võimete tõttu) poegivad nad seal kus ise sündisid, kaevavad liiva sisse augu ja näiliselt nutavad terve aja. Tegelikult aitavad pisarad soolast merevett ja liiva silmadest väljutada.
Munad on nagu pinksi pallid, nii tuli neid üksteise järel 93 tükki! Liiva temperatuurist sõltub poegade sugu, soojemas liivas arenevad tüdrukud, külmemas poisid.
Et kilpkonni paremini kaitsta, siis transporditakse munad koheselt veidi eemal asuvassse aedikusse, kus pojad turvaliselt valmivad. Nii 60 päeva möödudes on nad sellised pisikesed mürgeldised, kes ema abita iseseisvalt ookeanisse jooksevad ja elukooli alustavad.
Mere äärest taas mägedesse. Mount Kinabalu - Kina = Hiina, Balu = lesk, legendi kohaselt abiellus üks Hiinlane kohaliku tütarlapsega ja jäi merel kadunuks, kuna tütarlaps ootas ta naasmist sellel mäel, siis nimetati mägi Hiina lese mäeks. Ööbisime ühes järjekordses lemmik hostelis! Jungle Jack'i omanik naerutas meid kõik need päevad, selliseid karaktereid tihti ei kohta. Lõuna- ja õhtusöögi ajal viis ta meid koos teiste matkajatega erinevatesse restoranidesse kus kõik elavalt muljeid jagasid.
Tihti ööbivad Jungle Jack'i juures vabatahtlikud, kes hostelit kirevana aitavad hoida
Enamik inimesi ööbivad seal enne ja pärast mäe vallutamist. Ehkki Malaisia on muu Aasiaga võrreldes üsna kallis, siis Jack on välja nuputanud kõige odavama viisi mäe vallutamiseks ~MYR 525, tavaliselt kaks-kolm korda kallim.. Meie mäe otsa ei roninud, küll aga käisime omapäi matkaradadel seiklemas.
Jack'il on kari koeri, üks armsam kui teine
Esimese Eestlasena paluti mul Eesti lipp hosteli kõrvale jäädvustada :)
Kota Kinabalu's püüdsid meid kinni kohalikud üliõpilased, kellele koolitöö tarbeks intervjuu andsime
Uus nädal, uus riik. Lend number 12!
L.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar