Me kohtume taas. Viimaks ometi. Ma olen seda nädalavahetust väga kaua oodanud. Liigagi kaua. Praha on üle ootuste eriline linn. Sōdadest praktiliselt puutumata, suure vanalinnaga, kus kaasaegsed hooned peaaegu et puuduvad. Sōbrad organiseerisid meile kamba peale üliägeda majutuse keset vanalinna, ulmelise vaatega. Kurikuulsast Charles'i sillast kiviviske kaugusel. Ilma igasuguse plaanita näeme ära kuulsad kohad, sōidame spontaanselt vesiratastega jōel üles-alla ja naudime kuumarekordit. Need mälestused jäävad kauaks kestma.
Juhtumisi elab üks mu kursusekaalslasi taas Praha's ja vedas mind viimasel päeval parimal meelel kohtadesse, mis mul muidu nägemata oleks jäänud. Sōime ühte parimat ehedat kartulisalatit, valgeid verivorste ja traditsioonilist Praha magustoitu, mis koosneb kahest piklikust besee küpsisest ja vahukoorest. Ajaloost ja traditsioonidest siin juba puudust ei tule!
Vaade hotelli aknast otse keset vanalinna
Charles bridge. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et sellest saab üks mu lemmikumaid paiku Prahas.
Old Town Square.
Charles bridge.
Punased katused just nagu Tallinnaski.
Praha
St Vitus Cathedral. Seisime seal üsna mitu minutit inimeste loomingut imetledes.
Charles bridge
John Lennon'i sein. Kōigele muule vaatamata on maailmas nii palju hoolivust ja headust, tuleb vaid osata see üles leida.
:D
Kunst. Tihti ruttame nii kiiresti ühest kohast teise, et unustame üles vaadata. Prahast pärit sōbrale oli see uus avastus keset vanalinna.
Old Town Square
Charles bridge. Siis kui aeg seisma jäi.
Nōnda jääb Euroopa, ja koos sellega tükike minust, selleks korraks maha. Ees ootavad uued seiklused.
Varsti jälle!
L.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar