Austria. Juba teine uus riik sel aastal ja kaks ootavad veel ees. Istun maailma koduseimas lennujaamas raamaturiiulite vahel, taamaal rahvamustrites toolid. Lennujaama turvateadaanne tuleb esitusele etno stiilis lauluna. Naeratan. Seda juhtub vaid riigis, kus kord lauldes taas iseseisvaks saadi. Just nagu Maori'de haka on Uus-Meremaal tähtsal kohal, on Eestis laulmine suur kultuuri osa.
Lōpuks tōuseme paksust pilvemassist kōrgemale, pea kohal juba järgmised pilved. Taevas on veel virmaliste rohekat kuma, mille üle hakkab vōimust vōtma lummav päisetōus. Lasen silmad kinni ja ärkan teadmisega, et Viinis on kolm kraadi! Ah? Hea, et kindad, müts ja sall jäid Uus-Meremaa suvesse lennates siiski kohvrisse. Mōtlesin küll, et neid vōib mägedes seigeldes vaja minna, aga ju siis ka siin. Varsti tuleb aga päike välja ja juba peesitan arhitektuuriliste meistriteoste najal.
Kohale jōudes selgub, et sōbranna on nii haigeks jäänud, et veedab kaks päeva voodis pikali. Haaran kaamera ja sean sammud teadmatus suunas. Minule omasel kombel leian end üks hetk eksinult, seejuures säilitan täieliku rahu. Rändamine ōpetab palju kannatust.
Sügisene Viin on oma grandioossette rajatiste ja värviliste parkidega imeilus. Saan selgeks, et siin elab palju türklasi ja venelasi. Pargis tuleb minuga nädal enne Dubaisse lendamist rääkima keegi Dubaist. Ei tea mida see veel peaks tähendama. Millegipärast on kord nii, et kui ōpid midagi uut vōi midagi on ees ootamas, siis hakkab maailm justkui magnetina sulle sellega seonduvat ligi tōmbama.
Schoenbrunn














Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar