Välikino, Busselton Jety ja purjetamine

Tagasi tsivilisatsioonis, nii et mitu kuud tagasi kirjutatud postitused saavad lõpuks üles riputatud :)

Ühel hetkel sai Dunsborough’s elamisest argipäev ja tundus nagu polekski millesti väga kirjutada, aga nüüd tagantjärgi mõeldes otsustasin end kokku võtta ja oma tegemistest ikka teada anda J

Nagu ikka tuli meil äkiline mõte kuhugi edasi kolida. See tähendas, et pidin esialgu loobuma kõige kaugemast töökohast, et saaksime auto maha müüa. Auto müümisega läks muidugi eriti kiireks siis, kui Bunbury’s ühest poest teise kõndides vaatasin, et summuti on kuidagi veidralt madalal. Auto alla vaadates puhkesin ahastusest naerma. Kutsusin Eleeni ka vaatama ja siis me naersime mõlemad kuni otsustasime, et üritame eluga Dunsborough’sse tagasi jõuda ja siis müüme auto kiirelt maha. Nimelt oli summuti täitsa pooleks ja kohe-kohe küljest ära kukkumas... ups.

 

Niipea kui auto müüdud saime(muidugi veidi kallimalt kui selle mõned kuud enne soetanud olime - võit!) andsime ka la Casina nimelisele restoranile teada, et me rohkem ei tule. Jäid siis veel meie peamised töökohad. Aga õnneks laabus kõik võrdlemisi hästi kuna otustasime lahkuda ideaalsel ajal (veebruari alguses sai suvevaheaeg läbi ja Dunsborough elanike-turistide arv vähenes silmnähtavalt).

Enne suurt kolimist õnnestus meil lõpuks ka Margaret Riveris ära käia. Margaret River pälvis nimelt aasta turistilinna tiitli ja terve see piirkond on Austraalias tuntud veinipiirkond. Ja ehkki see asub Dunsborough’st vaid vähem kui tunni kaugusel, jõudsime sinna planeeritust mitu kuud hiljem. Margs (nii kutsuvad kohalikud Margaret Riverit) on Dunsboroughst suurem, ehkki linna keskus on siiski pisike. Ookean, mis meile harjumuspäraselt hostelist välja jalutades vastu vaatas, oli aga puudu.

Teine kord Margsi minnes jäi külastus veel lühemaks. Ostsime poest head-paremat ja kiirustasime ühte viinamarjaistandusse, kus on välikino. Arvasime juba, et olime 8 minutit hiljaks jäänud. Pakkisime tekid, padjad, toidu murule lahti jäime jutustama ja kahe tunni möödudes avastasime et film algas kella 6 asemel kell 8. Filmi lõpuks hakkas kaasa võetud magamiskottide ja riiete hunnikust hoolimata veidi jahe, aga nii mõnus ja hubane õhtu oli. Kõik olid oma piknikukorvid kaasa pakkinud, tublimad võtsid ka kokkupakitavad lauad/toolid ja muidugi pudel veini. Õhtu märksõnadeks jäid hea seltskond, hubane olemine, maitsev toit ja film tähistaeva all.

Toredate eestlaste B. ja M. ’ga õnnestus meil veel mõnusaid väljasõite ette võtta. Käisime lõpuks ära Busseltoni jety’l, mis on umbes 2 kilomeetri pikkune kai mille lõpus on meremuuseum. Sõitsime rongiga kai lõppu ja läksime treppidest 8 meetri sügavusele mere põhja. Kõiki neid kalakesi ja kristallselget vett nähes tuli tahtmine sukelduma minna J

 

Muidugi olin ma samal ajal esimest korda Austraalias haige, konditsioneeril on selles kindlasti oma osa... Aga simmos’es jäätist söömas käisime sellest hoolimata :D

Ookeani ääres elades ja nähes kuidas kõik merel erineval moel aega veedavad tuleb endalgi paratamatult tahtmine purjetama minna. Ühel päeval tuli sõbranna siis hommikul mulle tööle ja küsis ega ma purjetama ei taha minna. Muidugi tahtsin! :D Ta kellegi sõbra sõbral oli paat ja just niisama me sellega sõita saimegi. Skuutritega laeva ja siis purjetama. Mõnus! Mõned tunnid hiljem hüppasime purjeka redelilt vette, sõitsime skuutriga ja ujusime tagasi randa. Austraallastele kohaselt järgnes sellele muidugi ’barbi’ (grillimine).

Pisikesed kaksikud

L.