Elu on õun

Enne kui teisele kaldale lendasime veetsime viimase päeva Perthis. Jõudsime lõpuks Kings Pargi ka päevavalguses üle vaadata, Swan jõe ääres einestada ja viimast korda Fremantle’is elavat muusikat kuulata.

Austraalastele muretu ellusuhtumisega viidi meid lennujaama umbes tund enne lendu. Kuna vaid pagas oli vaja ära anda, mis tähendas et pidime vähemalt 30 minutit enne lendu kohal olema, siis olime alguses üsna rahulikud. Nähes aga, et järjekord kohe üldse ei liikunud ja et neist vähestest teenindajatest otsustasid ka osad pausile minna otustasin küsida kas me ikka jõuame õigel ajal turvaväravatest läbi. Loomulikult olid teenindajad väga rahulikud ja ei teinud minust esialgu väljagi ja hiljem kinnitasid et olge mureta, seiske järjekord lõpuni ja küll jõuate. Kõik teised inimesed järjekorras lähevad samale lennule. Lõpuks tormasime turvaväravatest läbi õige väravani ja siis öeldi meile muidugi, et veel ei lasta lennukisse. Tundus nagu teenindajad oleksid esimest päeva tööl. Nojah, Austraalia J

Jõudsime varahommikul magamata Brisbane’i. Erinevalt Perthist, mis esialgu suurt muljet ei jätnud, Brisbane meile suurlinna kohta täitsa meeldis. Kuna olime harjunud Lääne-Austraalia kaevandamisest üles paisatud hindadega, siis tundus Brisbane kõigele lisaks ka meeldivalt odav. Näiteks ei suutnud me ära imestada kuidas saab sushi rull maksta umbes 2-2.5 dollarit 3.5 asemel jne. Ostsime esimesteks päevadeks hädavajaliku toidutagavara, liitrise päiksekreemi, kummikud ja vihmakeebi ning hoidsime hinge kinni, et meid sellise pagasihunnikuga ikka bussi lubatakse. Lubati J

Buss sõitis Stanthorpe’i, aga meie väljusime veidi enne - Bella Rosa nimelise kohviku ees. Peale kohviku, mõne elumaja ja ühe tänavalambi ei paistnud sel tänaval midagi rohkem olevat. Otsisime taaskord kohvrist kõige soojemad riided välja ja jäime Dino’t(õunafarmi omanik) ootama.

Me arvame, et asume nii umbes kilomeetri kõrgusel merepinnast, sest terve sõit siia kulges ülesmäge. See on muidugi hea, sest siinkandis lõppesid just mõned nädalad tagasi suured üleujutused ja rannik olevat olnud kaetud merevahuga, mille meetrine laine randa uhus.

Kui Dunsborough kandis paistsid nii kaugele kui silm ulatas viinamarjaistandused, siis siin laiuvad õunaistandused. Igal pool on õunad. Paned silmad kinni ja näed ikka õunu, sest oled neid eelnevalt terve päeva vaadanud J Mis siin imestada, Stanthorpe, meist umbes 30 kilomeetri kaugusel olev linn on tuntud kui õunapealinn.

Tulime siia plaaniga ära teha teise aasta viisa jaoks vajalikud 88 farmipäeva. Nimelt näeb Working Holiday viisa ette, et kõik kes tahavad seda viisat veel üheks aastaks taodelda peavad 88 päeva mõnes kindlaks määratud maapiirkonnas väljavalitud tööd tegema (üldiselt korjatakse/pakitakse puuvilju).

Kuna olime farmi kohta juba nii mõndagi kuulnud, siis teadsime mida oodata. Lihtne see olema ei saa kordas farmiomanik, kui mõned nädalad enne talle helistasime... Kõik algas ootamisega, sest farmiomanikul Dino’l, kes on itaalia juurtega, on palju teha. Seega olime meie ta nimekirjas ilmselt viimased kellega tegeleda. Lõpuks võttis ta meid Bella Rosa eest peale ja sõidutas cottage’isse millest kirjutan pikemalt järgmises postituses. Järgmisel hommikul saime me samuti teda vist ligikaudu neli tundi oodata kuni algas treening õunakorjamisest ja ohutusest (õnnetumad on teda terve päeva pidanud ootama, meil ilmselgelt vedas). Mina sain lisaks veel traktori juhtimise kiirkursuse J

Tahtsime küll esialgu pakkimisse saada, aga olles kuulnud kõikvõimalikke jutte töötajate lahti laskmisest ja pidevalt kuklasse hingavast farmi perenaisest ei ole me enam nii kindlad kas tahame järgmised neli kuud nii pingelises keskkonnas veeta. Praeguseks oleme õunu korjanud kokku viis päeva. Ma ei oleks kunagi arvanud, et hakkan 10 tundi päevas õunu korjama ja nii 88 päeva järjest, aga ei olegi kõige hullem. Meil on kahe peale oma traktor kolme bin’iga (bin ulatub umbes puusani ja on üsna suur). Kuna siin on metsikult õunapuid ja erinevaid farme, siis näidatakse meile ette piirkond kus korjame, öeldakse kas korjame kõik puud tühjaks või vastavalt värvile ja siis võibki korjama hakata. Siiani oleme vaid veidi kõrgematelt puudelt korjanud ehk et latvadelt korjamiseks läheb redeleid vaja. Veidi korjasime värvi järgi, aga üldiselt oleme ’strip’ picki teinud ehk et puud paljaks korjanud. Värvi järgi on veidi raskem korjata, sest bin’i ei tohi sattuda liiga palju valet värvi õunu ja samas peavad puud olema puhtad kõikidest punakatest õuntest sest mitu korda päevas käib keegi kontrollimas ja laseb vajadusel kõik üle teha.

Võiks ju arvata, et õunad on puhtad...

Õunarong

Esimestel päevadel oli veidi raske, sest keha nõuab harjumist ja tehnika välja töötamist. Ah jaa, lisaks tuleb meil hommikul veidi üle 2 kilomeetei tööle jalutada ja pärast tööd sama palju tagasi koju. Me vaikselt naerame, et oleme nagu kuhugi tüdrukute internaati saadetud. Nädala ainsal vabal päeval, pühapäeval, pääseme tsivilisatsiooni süüa ostma J Ideaalne spordilaager. Kui esimestel päevadel korjasime kumbki paar bini, siis täna saime juba kumbki 4,5 bini täis. Bin’i eest makstakse 36-45 dollarit vastavalt millise korjamise ja kui kõrgete puudega on tegemist. Kuna me korjame redeliga, siis makstakse 40 dollarit. Ei ole just kõige halvem palk.

Mõni hommik tuleb läbi lehmi täos karjamaa tööle jalutada :)

Madusid ei ole veel näinud, aga Eleenil õnnestub kõik ämblikuvõrkudega puud endale saada. Mõnda ämblikut oleme ka näinud, suuremaid ja väiksemaid. Ja täna nägime pisikest konna, tigusi on ka metsikult ja viimasel nädalal oli mu puu otsas opossum, vaeseke oli rohkem hirmunud kui meie, värises kuni me ta pildistamise lõpetasime. 

Opossum

Kipsi

Õnneks ei ole väga palav olnud, pilves ilmaga on hea korjata ehkki määrime end siiski päiksekreemiga kokku ja kanname võimalusel pikki varrukaid. Kui kolm bini täis, siis on aeg uued binid tuua ja preemiaks sööme muidugi vahepeal ühe õuna :D

L.