Õunatarkus

Nii umbes 8 nädalat hiljem on meil pooled päevad tehtud. Kohati mõtleme, et oleme omamoodi nagu vangis. Me oleme igat moodi ära nummerdatud, traktor number 5, korjamiskotid 1012 ja 1020 ning siia tulles saime kumbki hunniku asju numbritega 13 ja 14. Salapärane kast sisaldas numbriga taldrikut, kaussi, kruusi, klaasi, kahvlit, nuga, lusikat, lina, tekikotti, tekki, köögi rätikut ja magamiskotti. Ehk et kui midagi on kuskil pesemata või vedelemas, siis on kohe teada kelle oma on sest kõik on nummerdatud :D Kui kaks tuba on 6sed ja üks 3ne, siis sissepääsu kõrval on üksikkong :D Seal elades tuleks ilmselt tõesti vangla tunne. Ehkki korjame juba üsna kiiresti (rekord on senimaani 7 bini kumbki päevas) ja teenime kohati paremini kui eelnevate töödega, siis vabatahtlikult siin väga kaua ei töötaks. Töö on lihtsalt nii rutiinne... ehkki kui end juba voodist välja ja puude vahele veame, siis möödub päev õnneks kiiresti.

An apple a day keeps the doctor away? peaaegu pidas paika, viimasel  nädalal õnnestus kergelt siiski ära külmetada :(

80 päeva on väga erinevate õunapuude otsas veedetud ja oleme õunte kasvatamisest nii mõndagi õppinud. Oleme korjanud fuji, granny smith, royal gala, red delicious, red chiefe ja pink lady nimelisi õunu, osasid on kergem korjata kui teisi. Mõnedel on väga õrn koor ja lühikesed teravad varred, mis tähendab, et õunad võivad korjamise käigus kergelt viga saada. Seega käivad perepojad iga paari tunni tagant meie õunu vaatamas, et ega plekke, kriimustusi peal pole ja kas varred on ikka alles. Lisaks viskavad pilgu peale ka puudele ja nende alusele maale, kui midagi korjamata on jäänud, siis tuleb tagasi minna. Lisaks ei tohi eriti oksi ega õunu maha kukutada. Siin on nii mõnedki selle pärast lahti lastud, lisaks lasti üksa tüdruk lahti kuna ta kotist leiti 6 õuna. Nimelt on meil lepingus kirjas, et ei tohi õunu süüa, ega koju viia, ehkki kõik seda teevad. Kuna meie elame nende maal asuvas majakeses, siis meile pole õunte koju viimise kohta veel märkusi tehtud, meil pole neid ju eriti kellelegi müüa.

Veel on siin vallandatud mustade riietega tööle minemise eest, käte mitte pesemise eest jne. Ehk et kui sa õunaperele millegi pärast ei meeldi, siis leitaks kiirelt põhjus miks sind enam ei vajata. Nüüd hooaja lõpus (mai lõpus/juuni alguses saavad õunad otsa ja algab pruning) on iga nädal uus veidrus, millega hirmutatakse lahti lasta. Vahepeal oli selleks plekiga õunad. Nimelt kui kotti liiga kiirelt tühjendada või õuntega veidi hooletum olla tekivad kergelt muljumisjäljed, mis tähendab et need praagitakse hiljem välja ja lähevad mahlaks (kui aus olla, siis on paljud õunad juba puu otsas plekiga, sest tõstukiga latvadest korjajad on eelnevalt ülevalt kukkuvate õuntega alumised ära muljunud või lihtsalt tõstukiga puusse sõites neid ramminud). Dino’l (farmi omanikul) oli ühel päeval paanika, kuna pakkijad pidid liiga palju õunu välja praakima seega kaevab ta igal õhtul valikuliselt kellegi bin’i ülemise kihi läbi ja kui ühe plekiga õuna leiab, siis lastakse lahti...

Eelmisel nädalal olid juba uued hirmujutud õunte kukutamise kohta. Dino lubas kõik lahti lasta, keda ta näeb kasvõi ühte õuna kukutamas. Nii ta siis piilus koos oma poegadega ridade vahel ja ootas kukkuvat õuna. Tavaliselt ta õunu kontrollimas ei käi, seekord tuli mureliku näoga meie õunu vaatama, mille peale Eleen küsis et kas kõik on ikka korras. Järgmisel hetkel helises tal telefon ja niipea kui ta rääkima hakkas kukutasin ma muidugi õuna maha... Mõtlesin juba et nüüd on õunakorjamisega lõpp, aga õnneks piirdus mu viperus Dino kurja pilgu ja tihedama kontrolliga. Tegelikult on Rizzato’de pere meie vastu muidu üsna sõbralik, kui need hooaja lõpu hirmujutud välja arvata, Dino olevat uutele korjajatele isegi uhkusega rääkinud tüdrukutest kes korjavad 6 bini päevas(üldjuhul korjatakse 3-4). Nüüd korjame meiegi vähem(tavaliselt kumbki 4.5 bini), sest tööpäevad on mõned tunnid lühemad, kuna hommikuse kastega ei saa õrnemaid õunu korjata.

Õunte tervislikkuses hakkasime ka sügavalt kahtlema, kui meid ükskord orgaanilisi õunu korjama saadeti. Orgaanilisi õunu on kokku umbes 6 rida, kui kõiki teisi õunu ilmselt mitusada rida. Väike vahe... Pritsimata õunad on tõelised ubinad ja puu küljes kõvasti kinni, kaetud igasuguste plekkide ja mingi väidetavalt ohutu seenhaigusega. Ühe-kahe ampsu õunad saadetakse Sydneysse ökopoodi, ilmselt lähevad lastele. Samas on orgaanilised puud teistele puudele küllaltki lähedal, seega ei tea kui orgaanilised nad kokkuvõttes ikka on. Ja muideks puid pritsitakse enne korjamist nii umbes 20 korda kui mitte rohkem. Pidevalt on näha masinat mis midagi pritsib, osad on ohutumad segud, teised mitte nii ohutud. Lisaks saavad puud kastmisveega aeg-ajalt väetist. Puude vahed on putukamürki sisaldavaid majakesi täis ja putukamees käib vahel vaatamas kuidas olukord on, vaatab luubiga kuid ja siis vastavalt pritsitakse jälle vajaliku aineta... Ühesõnaga kõik see pritsimine ja tolm ajab tohutult aevastama. Kõige hullem oli savi laadne valge pulber, millega Granny Smith’e (hapukad rohelised õunad) kaetakse, et need päiksega punakaks ei läheks).

Ja muideks õunu korjatakse siin vaid jaanuarist juuni alguseni, aga pakitakse terve aasta. Kui piisavalt tellimusi pole, siis pannakse õunad külmakambritesse vedellämmastikku. Külmakambreid on meie farmis kokku 31!

Veel oleme teada saanud, et kui õunad on korjatud, siis lähevad need pesemisse. (Bin’id tõstetakse vette ja õunad ulbivad välja). Liinidel pestakse õunte loomulik vaha mingi seebi sarnase ainega maha ja pannakse peale tehisvaha. Seejärel kuumutatakse ja pakitakse. Korjamine käib sellistesse kukkurkottidesse, mis käivad külje pealt haakidest lahti, et siis kasti tühjendada. Ükskord kui väga igav oli, lugesin ära, et kotti mahub umbes 100+ õuna ja kasti 25-30 kotti ehk et kasti läheb nii umbes 2500 - 3000 õuna... vist umbes 360 kilo ja kui korjame kahepeale nii umbes 12 kasti päevas, siis tuleb tuhandeid kordi päevas käsi tõsta. Ühesõnaga käelihased muudkui kasvavad :D

Tühjad bin'id, Eleen treileri taga 'aadlipreilina' kaasa sõitmas :)

Done! Järgmise treileri järgi :)

 

Nüüdseks on 88 päeva täis saanud ja kokku korjasime kumbki umbes 386 bini, mis teeb kahepeale märkimisväärse osa aastas korjatavast 10,000 - 15, 000st binist. Ehk et korjasime kumbki nii umbes 1,000,000 õuna. Pole paha :) Tänutäheks korraldas Dino kõigile hooaja lõpu puhul peo, grilli ja karaokega :)

Ja kõigile neile, kes tahavad ka õunu korjama hakata, siis Stanthorpe on selleks õige koht. Töö ei ole iseenesest raske, võtab lihtsalt veidi aega harjumiseks. Mentaalselt on oluliselt raskem kui füüsiliselt, sest iga päev algab uuesti ja väga palju midagi ei muutu. Aga kui tahtmist on siis on korjamisega võimalik rohkem teenida kui pakkimise või ’cherry picker’i (korjad tõstuki moodi asjaga puude latvadest, kuhu redeliga hästi ei ulata)  peal kus makstakse tunnipalka. Tipphooaeg on korjamisel jaanuari lõpust mai lõpuni ja kuna siin arvestatakse farmipäevi vastavalt töötatud päevadele, siis läheb 88 päeva tegemiseks peaaegu 4 kuud, sest tööpäevad on esmaspäevast laupäevani ja mõnikord vihma tõttu korjata ei saa (ehkki meil oli kogu aja jooksul vist 4 päeva kui üldse korjata ei saanud, neist 3 eelviimasel nädalal). Ja eestlased on loomulikult hinnas! Kummalisel kombel jäävad eestlased Rizzatode farmi kõige kauemaks ja kipuvad mõne aja möödudes ka tagasi tulema. Enamik töötajaid ongi kas eestlased või sakslased.

L-