Indoneesia (Lombok'ist Flores'eni)

Nagu ikka, olin otsustanud Lombok'ile kohaliku transpordiga minna. Sõitsin kohaliku minibussiga suure ristmikuni ja jäin bussi ootama. Müüja, kelle käest hetk enne banaane olin ostnud, palus veenvalt oodata, mis sellest et üks buss minust peatumata möödus. Järgmine buss pidi kahe tunni pärast tulema :D Kümme minutit hiljem tuli üks kohalik juurvilju ostma ja arutas müüjaga pikalt et mida ma ootan. Hetk hiljem pakkus, et viib mind mootorrattaga sadamasse, mis siis et tal polnud õrna aimugi kus see asub ja kui kaugel see on. Kuna tal kiivreid polnud, siis arvasin et see ehk ei ole kõige parem mõte. Kohalik kadus kiirelt ja palus mul oodata, üllatuslikult tuli hetk hiljem aga buss, tervitasin reisikaaslasi ja asusime Padang Bai poole teele. Nii umbes 10 minutit hiljem peatas see sama kohalik (seekord kiivritega), kellega poe juures rääkinud olin bussi, maksis mu pileti eest ja lubas mind bussist kiiremini sadamasse viia. Sõime tee peal hommikust, sest selgus et sadam on rohkem kui tunni aja kaugusel, ja jõudsin turvaliselt vahetult enne praami väljumist kohale. Raha keeldus ta seejuures vastu võtmast. Tutvusin ka Jaava saarel toredate kohalikega, ent pisematel saartel on Indoneeslased oluliselt külalislahkemad, eriti hindud. Lombok'ile jõudes leidsin kõige abivalmimad politseinikud, selgus et üks Sara lendudest Vietnamist tagasi Indoneesiasse tühistati ja et ta jõuab hoopis järgmisel hommikul kohale. Leidsin sadamast kohaliku, kes eeldusel et bensiini eest maksan, oli nõus mind igale poole viima, suurepärane :) Teel Mataram'i poole purunes küll rehv, ent see sai kiirelt vahetatud ja nii seiklesime mööda Mataram'i ja Senggig'i tänavaid. Jõin ta kohvikus avokaadosmuutit (üks mu lemmikutest!), sõime kohalikku toitu, vaatasime Senggig'i päikseloojangut ja jõudsin viimaks ka lennujaama. Järgmisena sõitsime Sara'ga Kuta'sse. Kuta Lombok on samuti surfarite lemmikkoht, ilusad rannad ja naeratavad kohalikud.  

Kaks nunnut Kuta rannas

Jõulud saabusid sellel aastal varakult. Olime planeerinud jõululaupäeva kohalikes randades veeta ja järgmisel päeval Komodo laevakruiisile minna. Jõululaupäeva hommikul koputati varakult uksele ja selgus, et meie valitud kruiisile kohti siiski pole ja et kui me tingimata minna tahame, siis on minek poole tunni pärast. Pakisime kiirelt kotid ja kaks tundi hiljem olime juba sadamas. Paat oli lihtne, suur tekk, kus me kambakesi koos mattidel magasime, üks pisike tualettruum ja väga lihtne toit. Toit oli nii lihtne, et kui meile kolmandat korda riisi ja kapsast serveeriti, siis ei teadnud keegi meist kas nutta või naerda.  Kanadalased ütlesid naljatades, et need on parimad jõulud kõige viletsama toiduga :D Ah jaa, dušši paadil polnud :D Neli päeva sõitsime ühelt saarelt teisele, snorgeldasime, matkasime, käisime koske vaatamas, päevitasime roosal liival (purunenud korallide tõttu roosaka tooniga liiv), ujusime Manta raidega (ujusid korduvalt mu alt läbi, uskumatult suured elukad!), nägime delfiine ja lendavaid kalu, käisime Komodo ja Rinca saartel komodo draakoneid vaatamas, imetlesime tähistaevast ja eemal paistvaid äiksetorme, paadi ääres pimeduses helkivat fosforiidset planktonit (Maldiividel on terve rand neid öösel täis) ja nautisime jõule. Ilmaga vedas meil meeletult, vaid neljandal päeval tibutas veidi ja meri oli üllatavalt rahulik. Siin on siiski vihmahooaeg ja olime hullemaks valmistunud, väinad on siin kohati nii tugevad, et paadid kaovad keset ööd... 

25.detsembri varahommik, ilusad vaated ärkamiseks :)

Siis kui me kosest üles ronisime

Hetk

Pisike köök, kus valmis peamiselt riis ja kapsas, mõnikord ka nuudlid, tofu, tempe ja hommikuti banaanipannkoogid.

Meie elamine neljaks päevaks, 21 reisijat ja 5 meeskonnaliiget

Meeletult ilusad loojangud

Komodo saar

Komodo draakon, üle 2 meetri pikk! 

Komodo draakonite paradiis

Sinine-sinine vesi

Nad elavad 30-50 aastaseks, liiguvad kuni 25 kilomeetrit tunnis ja on vabalt võimelised inimese ära sööma, rääkimata ahvidest, kitsedest, metssigadest ja pullidest

Selliseid giide oli meil kaasas mitmeid, komodo draakonid võivad siiski ohtlikud olla...

'A journey of a thousand miles starts with a single step'. Mulle on tihti öeldud, et mul on väga vedanud, et ma nii palju ringi saan seigelda. Kõige raskemad on esimesed sammud, päriselt. Kui midagi väga-väga tahta, siis on kõik võimalik. 

Rinca saare vaated

Matk

Komodo draakon

Komodo draakon

Lahedad krabid, kellel on üks kombits teisest suurem

Üks meeldejäävamaid hetki roosal rannal. Jõulud. Idüll.

Labuan Bajo

Neli päeva hiljem Flores'e saare sadamasse Labuan Bajo'sse jõudes nautisin elu parimat dušši (Indoneesia stiilis loomulikult külma veega)  ja kuna üllatuslikult selgus, et pisike linn on otsast otsani Itaalia restorane täis, siis sõime korralikku jõuluõhtusöögi sel aastal mõned päevad hiljem. Tõdesime küll, et mõned kuud tagasi Filipiinidel oli rohkem jõulude tunne, sest Indoneesias on enamik inimesi moslemid või hindud, vaid mõndadel saartel pidi kristlasi olema, ja seega jõululaule kuskil ei kuule ja kaunistused on samuti haruldased.

Ja nüüd tagasi Lombik'i saare poole, praam, buss, buss, praam, buss, buss, praam ja nii umbes 24 tundi hiljem oleme juba Gili Travangan'il :D

L.