Cottage & Stanthorpe

Meie farmil on kolm majakest korjajate/pakkijate majutamiseks. Majad on eranditult vaid tüdrukutele ja külalistest tuleb teada anda. Kuna teine maja on hetkel remondis, siis on meid siin hetkel veidi rohkem kui peaks olema. Kokku on meid 16, neist 8 on eestlased, 4 rootslased, 3 sakslased ja 1 hollandlane. Üldse on siin väga palju eestlasi, aga teised töölised elavad kas hostelis või mõnes muus majakeses, seega täpset arvu ei tea, aga ilmselt üle 20.

Maja on meil üllatavalt kaasaegne, värskelt renoveeritud ja tütarlaste meeleheaks on osad seinad roosaks, lillaks, punaseks värvitud. Tiheda päevakava tõttu ei veeda me küll eriti palju aega koos. Äratus on 5.00, eelmisel õhtul on asjad juba valmis pandud mis tähendab et peseme ja sööme kärmelt ja kella 5.30ks oleme uksest välja läinud. Kõnnime farmi, jõuame veidi enne 6.00 kohale, käivitame traktori, võtame korjamiskotid ja sõidame puude vahele. Veidi peale kuute alustame korjamist. Olenevalt millistelt puudelt korjame, aga üldiselt teeme lõunapausi pärast esimest või teist treilerit. Seejärel korjame veel kuni umbes 4.30-5ni, siis viime traktori ja kotid tagasi ning kõnnime koju. Käime kiirelt pesemas, teeme midagi süüa, räägime juttu/vaatame midagi telekast ja 8-9 vahel lähme juba magama. Kuna kõikidel on sama graafik, siis ei ole väga vahet et nii vara magama läheme. Kuidagi peab ju end järgmiseks päevaks välja puhkama. J Sama graafik on meil esmaspäevast laupäevani. Pühapäev on vaba päev J Siis on aega et Stanthorpe’i sõita ja nädala toiduvaru hankida, midagi muud linnas väga teha polegi. Lisaks toidupoele on vaid mõned üksikud poed lahti ja muud suurt ei midagi.

Hommikul avastasime, et meil on üks karvane elanik ka majas. Mõnusalt suur ämblik. Mürgine ta ei ole, lihtsalt sööb sääski ja muid putukaid J

Ah jaa, esimestel päevadel mõtlesime miks meil tualetis ja pesuruumis imelikku värvi vesi on. Nüüdseks oleme aru saanud, et tegemist on vihmaveega ehk et kuhugi tammi kogutud vesi. Väidetavalt tuleb kraanist ka filtreeritud vihmavett ja maitseb isegi paremini kui enamik poes müüdavat vett.

Lisaks on meil siin tore naabrimees, kes kannab hoolt meie heaolu eest, toob meile mõnikord lilli ja süüa. Kutsub enda juurde kooki või jäätsit sööma ja sõbrapäeva puhul tõi kommi. (Nüüd, mõned kuud hiljem, oleme aru saanud, et ta on kohati kergelt veider ja õnneks hoiab nüüd eemale)

L.

Elu on õun

Enne kui teisele kaldale lendasime veetsime viimase päeva Perthis. Jõudsime lõpuks Kings Pargi ka päevavalguses üle vaadata, Swan jõe ääres einestada ja viimast korda Fremantle’is elavat muusikat kuulata.

Austraalastele muretu ellusuhtumisega viidi meid lennujaama umbes tund enne lendu. Kuna vaid pagas oli vaja ära anda, mis tähendas et pidime vähemalt 30 minutit enne lendu kohal olema, siis olime alguses üsna rahulikud. Nähes aga, et järjekord kohe üldse ei liikunud ja et neist vähestest teenindajatest otsustasid ka osad pausile minna otustasin küsida kas me ikka jõuame õigel ajal turvaväravatest läbi. Loomulikult olid teenindajad väga rahulikud ja ei teinud minust esialgu väljagi ja hiljem kinnitasid et olge mureta, seiske järjekord lõpuni ja küll jõuate. Kõik teised inimesed järjekorras lähevad samale lennule. Lõpuks tormasime turvaväravatest läbi õige väravani ja siis öeldi meile muidugi, et veel ei lasta lennukisse. Tundus nagu teenindajad oleksid esimest päeva tööl. Nojah, Austraalia J

Jõudsime varahommikul magamata Brisbane’i. Erinevalt Perthist, mis esialgu suurt muljet ei jätnud, Brisbane meile suurlinna kohta täitsa meeldis. Kuna olime harjunud Lääne-Austraalia kaevandamisest üles paisatud hindadega, siis tundus Brisbane kõigele lisaks ka meeldivalt odav. Näiteks ei suutnud me ära imestada kuidas saab sushi rull maksta umbes 2-2.5 dollarit 3.5 asemel jne. Ostsime esimesteks päevadeks hädavajaliku toidutagavara, liitrise päiksekreemi, kummikud ja vihmakeebi ning hoidsime hinge kinni, et meid sellise pagasihunnikuga ikka bussi lubatakse. Lubati J

Buss sõitis Stanthorpe’i, aga meie väljusime veidi enne - Bella Rosa nimelise kohviku ees. Peale kohviku, mõne elumaja ja ühe tänavalambi ei paistnud sel tänaval midagi rohkem olevat. Otsisime taaskord kohvrist kõige soojemad riided välja ja jäime Dino’t(õunafarmi omanik) ootama.

Me arvame, et asume nii umbes kilomeetri kõrgusel merepinnast, sest terve sõit siia kulges ülesmäge. See on muidugi hea, sest siinkandis lõppesid just mõned nädalad tagasi suured üleujutused ja rannik olevat olnud kaetud merevahuga, mille meetrine laine randa uhus.

Kui Dunsborough kandis paistsid nii kaugele kui silm ulatas viinamarjaistandused, siis siin laiuvad õunaistandused. Igal pool on õunad. Paned silmad kinni ja näed ikka õunu, sest oled neid eelnevalt terve päeva vaadanud J Mis siin imestada, Stanthorpe, meist umbes 30 kilomeetri kaugusel olev linn on tuntud kui õunapealinn.

Tulime siia plaaniga ära teha teise aasta viisa jaoks vajalikud 88 farmipäeva. Nimelt näeb Working Holiday viisa ette, et kõik kes tahavad seda viisat veel üheks aastaks taodelda peavad 88 päeva mõnes kindlaks määratud maapiirkonnas väljavalitud tööd tegema (üldiselt korjatakse/pakitakse puuvilju).

Kuna olime farmi kohta juba nii mõndagi kuulnud, siis teadsime mida oodata. Lihtne see olema ei saa kordas farmiomanik, kui mõned nädalad enne talle helistasime... Kõik algas ootamisega, sest farmiomanikul Dino’l, kes on itaalia juurtega, on palju teha. Seega olime meie ta nimekirjas ilmselt viimased kellega tegeleda. Lõpuks võttis ta meid Bella Rosa eest peale ja sõidutas cottage’isse millest kirjutan pikemalt järgmises postituses. Järgmisel hommikul saime me samuti teda vist ligikaudu neli tundi oodata kuni algas treening õunakorjamisest ja ohutusest (õnnetumad on teda terve päeva pidanud ootama, meil ilmselgelt vedas). Mina sain lisaks veel traktori juhtimise kiirkursuse J

Tahtsime küll esialgu pakkimisse saada, aga olles kuulnud kõikvõimalikke jutte töötajate lahti laskmisest ja pidevalt kuklasse hingavast farmi perenaisest ei ole me enam nii kindlad kas tahame järgmised neli kuud nii pingelises keskkonnas veeta. Praeguseks oleme õunu korjanud kokku viis päeva. Ma ei oleks kunagi arvanud, et hakkan 10 tundi päevas õunu korjama ja nii 88 päeva järjest, aga ei olegi kõige hullem. Meil on kahe peale oma traktor kolme bin’iga (bin ulatub umbes puusani ja on üsna suur). Kuna siin on metsikult õunapuid ja erinevaid farme, siis näidatakse meile ette piirkond kus korjame, öeldakse kas korjame kõik puud tühjaks või vastavalt värvile ja siis võibki korjama hakata. Siiani oleme vaid veidi kõrgematelt puudelt korjanud ehk et latvadelt korjamiseks läheb redeleid vaja. Veidi korjasime värvi järgi, aga üldiselt oleme ’strip’ picki teinud ehk et puud paljaks korjanud. Värvi järgi on veidi raskem korjata, sest bin’i ei tohi sattuda liiga palju valet värvi õunu ja samas peavad puud olema puhtad kõikidest punakatest õuntest sest mitu korda päevas käib keegi kontrollimas ja laseb vajadusel kõik üle teha.

Võiks ju arvata, et õunad on puhtad...

Õunarong

Esimestel päevadel oli veidi raske, sest keha nõuab harjumist ja tehnika välja töötamist. Ah jaa, lisaks tuleb meil hommikul veidi üle 2 kilomeetei tööle jalutada ja pärast tööd sama palju tagasi koju. Me vaikselt naerame, et oleme nagu kuhugi tüdrukute internaati saadetud. Nädala ainsal vabal päeval, pühapäeval, pääseme tsivilisatsiooni süüa ostma J Ideaalne spordilaager. Kui esimestel päevadel korjasime kumbki paar bini, siis täna saime juba kumbki 4,5 bini täis. Bin’i eest makstakse 36-45 dollarit vastavalt millise korjamise ja kui kõrgete puudega on tegemist. Kuna me korjame redeliga, siis makstakse 40 dollarit. Ei ole just kõige halvem palk.

Mõni hommik tuleb läbi lehmi täos karjamaa tööle jalutada :)

Madusid ei ole veel näinud, aga Eleenil õnnestub kõik ämblikuvõrkudega puud endale saada. Mõnda ämblikut oleme ka näinud, suuremaid ja väiksemaid. Ja täna nägime pisikest konna, tigusi on ka metsikult ja viimasel nädalal oli mu puu otsas opossum, vaeseke oli rohkem hirmunud kui meie, värises kuni me ta pildistamise lõpetasime. 

Opossum

Kipsi

Õnneks ei ole väga palav olnud, pilves ilmaga on hea korjata ehkki määrime end siiski päiksekreemiga kokku ja kanname võimalusel pikki varrukaid. Kui kolm bini täis, siis on aeg uued binid tuua ja preemiaks sööme muidugi vahepeal ühe õuna :D

L.

Välikino, Busselton Jety ja purjetamine

Tagasi tsivilisatsioonis, nii et mitu kuud tagasi kirjutatud postitused saavad lõpuks üles riputatud :)

Ühel hetkel sai Dunsborough’s elamisest argipäev ja tundus nagu polekski millesti väga kirjutada, aga nüüd tagantjärgi mõeldes otsustasin end kokku võtta ja oma tegemistest ikka teada anda J

Nagu ikka tuli meil äkiline mõte kuhugi edasi kolida. See tähendas, et pidin esialgu loobuma kõige kaugemast töökohast, et saaksime auto maha müüa. Auto müümisega läks muidugi eriti kiireks siis, kui Bunbury’s ühest poest teise kõndides vaatasin, et summuti on kuidagi veidralt madalal. Auto alla vaadates puhkesin ahastusest naerma. Kutsusin Eleeni ka vaatama ja siis me naersime mõlemad kuni otsustasime, et üritame eluga Dunsborough’sse tagasi jõuda ja siis müüme auto kiirelt maha. Nimelt oli summuti täitsa pooleks ja kohe-kohe küljest ära kukkumas... ups.

 

Niipea kui auto müüdud saime(muidugi veidi kallimalt kui selle mõned kuud enne soetanud olime - võit!) andsime ka la Casina nimelisele restoranile teada, et me rohkem ei tule. Jäid siis veel meie peamised töökohad. Aga õnneks laabus kõik võrdlemisi hästi kuna otustasime lahkuda ideaalsel ajal (veebruari alguses sai suvevaheaeg läbi ja Dunsborough elanike-turistide arv vähenes silmnähtavalt).

Enne suurt kolimist õnnestus meil lõpuks ka Margaret Riveris ära käia. Margaret River pälvis nimelt aasta turistilinna tiitli ja terve see piirkond on Austraalias tuntud veinipiirkond. Ja ehkki see asub Dunsborough’st vaid vähem kui tunni kaugusel, jõudsime sinna planeeritust mitu kuud hiljem. Margs (nii kutsuvad kohalikud Margaret Riverit) on Dunsboroughst suurem, ehkki linna keskus on siiski pisike. Ookean, mis meile harjumuspäraselt hostelist välja jalutades vastu vaatas, oli aga puudu.

Teine kord Margsi minnes jäi külastus veel lühemaks. Ostsime poest head-paremat ja kiirustasime ühte viinamarjaistandusse, kus on välikino. Arvasime juba, et olime 8 minutit hiljaks jäänud. Pakkisime tekid, padjad, toidu murule lahti jäime jutustama ja kahe tunni möödudes avastasime et film algas kella 6 asemel kell 8. Filmi lõpuks hakkas kaasa võetud magamiskottide ja riiete hunnikust hoolimata veidi jahe, aga nii mõnus ja hubane õhtu oli. Kõik olid oma piknikukorvid kaasa pakkinud, tublimad võtsid ka kokkupakitavad lauad/toolid ja muidugi pudel veini. Õhtu märksõnadeks jäid hea seltskond, hubane olemine, maitsev toit ja film tähistaeva all.

Toredate eestlaste B. ja M. ’ga õnnestus meil veel mõnusaid väljasõite ette võtta. Käisime lõpuks ära Busseltoni jety’l, mis on umbes 2 kilomeetri pikkune kai mille lõpus on meremuuseum. Sõitsime rongiga kai lõppu ja läksime treppidest 8 meetri sügavusele mere põhja. Kõiki neid kalakesi ja kristallselget vett nähes tuli tahtmine sukelduma minna J

 

Muidugi olin ma samal ajal esimest korda Austraalias haige, konditsioneeril on selles kindlasti oma osa... Aga simmos’es jäätist söömas käisime sellest hoolimata :D

Ookeani ääres elades ja nähes kuidas kõik merel erineval moel aega veedavad tuleb endalgi paratamatult tahtmine purjetama minna. Ühel päeval tuli sõbranna siis hommikul mulle tööle ja küsis ega ma purjetama ei taha minna. Muidugi tahtsin! :D Ta kellegi sõbra sõbral oli paat ja just niisama me sellega sõita saimegi. Skuutritega laeva ja siis purjetama. Mõnus! Mõned tunnid hiljem hüppasime purjeka redelilt vette, sõitsime skuutriga ja ujusime tagasi randa. Austraallastele kohaselt järgnes sellele muidugi ’barbi’ (grillimine).

Pisikesed kaksikud

L.

2013

Head uut aastat!

 

Dunsboroughs kaasnes jõulude ja uue aastaga kuumalaine. Iga päev 40 ja rohkem kraadi. Elu nagu kilekotis, niiske ja hingata pole midagi. Aga ei kurda, sest õhtud olid mõnusalt soojad, tööl oli lihtsalt tavapärasest mitu korda suurema rahvamassi vahel raske kuumaga võidelda. Ja muidugi on siin ka sääsed, sellised imepisikesed ja märkamatud, aga nüüd sügelen üle kere.

 

Aastavahetuseks läksin sõprade juude. Muidugi ei tulnud uus aasta ilma korraliku grillimiseta ja 2013nda aasta võtsime basseinis vastu :D 33 kraadi oli muide. Erinevalt Sydney kuulsast ilutulestikust nägin ainult ühte raketti, sest väidetavalt on need siin illegaalsed et mitte niigi kuiva maastikku veelgi suuremasse tuleohtu seada.

 

Puhkuste ajaks on loomulikult linnaelanike av mitmekordistunud ja nüüdsest tuleb linnast välja saamiseks tipptunnil suisa 10 minutit 'ummikus' seista. Rääkimata sellest, et poes tuleb järjekorras seista :D Poodi olen muidugi viimastel nädalatel üsna harva jõudnud, sest tavaliselt on see sel ajal, kui töölt vaba olen kas veel kinni või juba kinni. Nojah, 3 töökohta korraga nõuab väga head ajaplaneerimist. See-eest raha jäjest koguneb ja loodetavasti saame vasti juba kuhugi poole edasi liikuda :)

 

Päikest!

L.

Suvised jõulud

Jõululaupäeval kell 7 hommikul suundusin tublilt promenaadile jooksma. Tavapärase veidi kargema õhu asemel tervitas mind 25 kraadi ja soe päike. Rada oli varajasest hommikutunnist hoolimata täis jooksjaid, rattureid, jalutajaid. Inimesed juba ujusid, snorgeldasid, olid paatidega merel. Iga vastutulev inimene tervitas ja soovis head jooksmist. Mõnus :) Ülejäänud päev möödus tööl nagu ikka. Ja õhtusöögiks tegime jõulu curryt, sõime sushit ja kooke (tõin töölt nii umbes 7 kilo kooke tervele hostelile :D )

 

Täna (25ndal) tähistavad kohalikud jõule. Terve hostel on varakult üleval ja pühadesoovid on juba edasi antud. Tegime üksteisele salajasi kingitusi ja hiljem suundutakse randa grillima, sellised on jõulud Austraaliapäraselt :)

 

Tänaseks lubas ilmateade mõned päevad tagasi 39 kraadi, ei ole veel nina välja pistnud, aga tundub soe olevat. :) Üldse on siin jõulude paiku kõige soojem. Mõned päevad tagasi käisime pärast tööd 'paddle board'iga sõitmas. Selline surfilaua moodi asi kus peal seistakse enamasti püsti ja siis aeruga lükatakse hoogu. Kuna mul on sõudmisega tegelemisest vähe parem tasakaal, siis püsisin täitsa edukalt püsti, teised muudkui potsatasid vette :D Loomulikult tiirutas sellel päeval helikopter meist mitte väga kaugel, mis tähendas, et kuskil on hai. Ja inimeste juttude järgi oli meist 6 kilomeetrit eemal 1,5 meetrist haid nähtud, ups.

 

Tööl oli eelmisel nädalal täitsa mõnus. Vahelduseks lubati mul megasuure 'pastamasinaga' tainast rullida, nii 5 meetrit korraga :D Pagarid ise tevad 10 meetrit või rohkem korraga... Seega veetsin mitu päeva 'shortbread' küpsiseid tehes (gingerbreadi kui sellist siin väga ei armastata, sest see kujutab endast tavalist shortbread küpsist, millele on ingveri maitseainet lisatud...) Ja siis kaunistasin nii umbes 15 plaaditäit :D

Taustal valmivad pirukad

Esimene alus

 

Kuidagi õnnestus üks plaaditäis nii umbes kaheks tunniks ahju unustada, võtsid lõpuks õige värvi külge :D

 

Häid pühi!
L.

Jõulud??

Ärkasin mõned päevad tagasi õige vara, et 5.30ks tööle jõuda. Varajastest hommikutundidest hoolimata, siras väljas juba mõnusalt soe päike ja kogu tänav oli täitunud jõulukaunistustega?? Miski nagu ei klappinud. Lühikesed püksid, 30 kraadi sooja ja jõulud??? No ei lähe mitte... Käisime eelmisel nädalal ühtede siinsete sõprade majas nende kuuske ehtimas. Vahelduseks olid nad endale soetanud valge puu, mis jõulutunde esmapilgul veelgi olematuks tegi. Kõik on täitsa tagurpidi. Panime siis kuuse kokku, kuulasime jõululaule ja ehtisime puud. Ka hostel on jõulukaunistustega täitunud ja poes lastakse hommikust õhtuni samu laule. Kuidagi tuleb ju meeles pidada, et on juba detsember ja jõuludeni vaid loetud päevad J

Üks neist mõnest peatänavast Dunsboroughs. Jõulukaunistused.

Valge kuusk? Ja tähelepanu surfilauale ;)

Valmis!

Isegi pisikesed päkapikud said tamiili abil üles riputatud :)

 

Paar nädalat tagasi juhtus tööl üks naljakas asi. Teenindasin parasjagu ühte tütarlast ja vestluse lõpus küsis ta: By the way, where are you from? Mina: Estonia. Tema selle peale: mina ka! Mõtlesin, et mis mõttes :D Aga no näed juhtub, haha. Muidu on mind siin aktsendi järgi veel kanadalaseks või iirlaseks peetud. Viimasel ajal millegipärast rohkem iirlaseks, aga ei teagi kumb on hullem... :D Välimuse järgi pakutakse Hollandit, Skandinaaviat või Saksamaad nagu ikka...

Lisaks sellele on mind hakatud ära tundma. Nii juhtub, kui elad võrdlemisi väikeses linnakeses ja töötad mitmes erinevas kohas, mis siis, et need asuvad üksteisest 25 kilomeetri kaugusel... Mitmeid kordi on mult mõlemas töökohas küsitud, et oi kas sina töötasid eile pulmas või et kas sa olid hommikul pagariäris. Mulle muidugi kõik need tuhanded näod meelde ei jää :D On aga üks püsiklient, kes ostab alati täpselt samad kaks asja. Ükskord kui ta taaskord läbi astus ütlesin ma: ’Tere hommikust! Kas sama nagu tavaliselt?’ Mille peale ta vist ehmus kergelt ja mõtles kiiresti uued asjad välja :D Loomulikult on ta hiljem veel käinud ja siis on ta jälle samu asju tellinud. Aa ja ükskord kui rannas jooksmas käisin hüüdis keegi mööda minnes, näe, see on see Eestlane! Mina muidugi teda ära ei tundnud :D Ühesõnaga jõudsin järeldusele, et kuulsaks ma saada ei taha :D

L.

Tööst ja pulmadest

Viimasest postitusest on nüüdseks möödas juba nädalaid. Osalt seetõttu, et Austraalias on internetiga lood nii nagu nad on ja avalikud võrgud on kasutatavad vaid neil aegadel, kui ma parasjagu tööl olen. Ja tööl olen ma viimastel nädalatel üsna palju olnud. Peamiselt seetõttu, et siin algas suvevaheaeg ja Dunsborough on Perthi lähedal üks peamiseid sihtpunkte, kuhu koolilõpetajad pidutsema suunduvad. See omakorda tähendab, et linna elanike arv mitmekordistub ja meie töötunnid muudkui pikenevad J Lisaks lasti pagariäris üks ’supervisor’ lahti, seega juhendan osadel päevadel nooremaid ja nüüdseks on meile usaldatud ka äri avamine ja sulgemine. Samal ajal on restoranis järjest rohkem pulmi, mis tähendab, et tööandjatel käib pidev võitlus mu tööaegade üle J Enne jaanuari keskpaika graafiku hõrenemist ei paista, mis on muidugi hea, sest kogume hetkel usinasti edasi rändamiseks.

Austraalia pulmad on aga täitsa omamoodi nähtus. Nüüdseks olen ära näinud umbes 7 või veidi enam pulma ja oskan kokkuvõtvalt öelda, et Eesti pulmadest erinevad nad nagu öö ja päev (nagu enamik asju siin J). Muidugi on meie restoranis toimuvad pulmad ka üksteisest mõneti erinevad, kuna eelarved ja inimeste maitsed on erinevad. Üldiselt algab vastuvõtt kell 6, tseremoonia on sellele eelnevalt kas kuskil mujal, meie hoovis järve ääres, või ühes salajases aias juba ära peetud. Sisenemisel on vastuvõtt šampuse ja suupistetega ja sellele järgnevalt vastavalt eelarvele kas ühe või mitmekäiguline õhtusöök või siis Rootsi laud või piirdubki sööming vaid suupistetega. Vahepeal peetakse kõnesid, lõigatakse lahti tort ja juhul kui on tellitud tantsupõrand, siis ka tantsitakse. Pulmakook on siin ka teistmoodi, enamikel juhtudel on selleks muffini laadsed koogikesed ja ülemisel alusel pisike kook, mis siis lahti lõigatakse. See  ’cupcake’ide trend pidi selle aasta mood olema. Muidugi näevad koogid ilusad välja, sees on aga tavaline koogimass, mis on kaetud paksu suhkruglasuuriga. Pole siis ime, et enamik inimesi jätab koogi kas täitsa puutumata või suurema osa sellest järgi. Lisaks on üldjuhul eraldi tellitud meie restorani poolt valmistatud magustoidud/šokolaad/juustuvalik, nii et õhtu lõpuks on kõik end oimetuks söönud J Ja kuna sööki on nii  rikkalikult, siis väsivad inimesed kiiresti ära ja kogu üritus saab läbi kell 12, mõnel üksikul juhul kell 1 öösel... Võrreldes Eestis hommikuni peetavate või mitu päeva vältavate pulmadega on Austraalia pulmad justkui kiirpulmad. Ja kogu selle lõbu eest käis viimane pruutpaar välja üle 15,000 dollari (76 inimest ja 7 tundi).

Eleen on nüüdseks pulmade korraldamiselt üle läinud ühte Dunsborough lähedal asuvasse Itaalia restorani. Õpib usinalt Itaalia keelt ja tundub Itaallastele omase muretu tööõhkkonnaga rahul olevat. Minu 25 kilomeetrit eemal asuva restorani sõidud tuleb mul seega raadio saatel mööda saata. Viimastel kordadel olen üsna mitut kängurud teed ületamas või tee ääres seismas näinud, eelmisel korral jäi üks lind ka mu teele ette, rääkimata opossumitest,  sisalikest ja muudest roomajatest, paras džungel!

Käisin Kat'iga (Inglismaalt, kolis mõned kuud tagasi Austraaliasse elama) Dunsborough jalgrattateid avastamas

Dunsborough

Selliseid on siin palju :)

Kõndidin ükskord vabal päeval Meelup'i nimelisse randa, edasi-tagasi umbes 12 km

Meelup

Siis kui öökull opossumile jahti pidas

 

Pärast tööd oleme mõnel korral Bunker Bays jooksmas ja ujumas käinud. Minu ujumine seisneb muidugi vette ja siis kiiresti sealt välja jooksmises, ei taha haide poolt söödud saada :D Viimased kaks ühist vaba päeva, mis meil on viimase umbes kuue nädala jooksul olnud, oleme Dunsboroughst eemal veetnud. Ühel korral sõitsime Perthi, sest lubasin Eleeni sünnipäeva puhul ükskord lõbustusparki viia ja teine kord käisime Bunburys (umbes tunni kaugusel) kohalike poodidega tutvumas. Lõbustuspargiga läks muidugi hästi, kohale jõudes selgus, et see on peamiselt veepark, seega oli hea, et igaks-juhuks ujumisriided kaasa said pakitud. Erinevalt kõikides mu teistest vabadest päevadest, kui sajab vihma, oli tol päeval täitsa soe ja päike paistis. Vedas!

Adventure World, Perth

 

L.